Koostas pm-mag Tõnu Põlluäär, ETKÜ (23.05.2013) Allikas: http://www.etll.ee/Lihaveised.
Lihaveisekasvatuse ajaloost mõned olulised aastad ja kuupäevad:

Teatavasti loeme Eesti lihaveisekasvatuse alguseks 1978. aastat. Lihaveisekasvatus oli siis meile kõigile võõras ala. Töötasin tollal Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudis teadurina. Kuna tegin uurimistööd lihaveiste (šaroleed) kohta, tuli minul ja teistel meie veisekasvatuse sektori töötajatel Põllumajandusministeeriumi käsul juhendada lihaveisekasvatust Eestis. Tol ajal polnud võimalik minna uurima teistesse riikidesse lihaveiste kasvatamist, saime vaid piirduda Nõukogude Liidu kogemustega. Seal aga polnud tulemused kuigi head.

Käisime pidevalt meie vabariigi majandeis juhendamas lihaveiste kasvatamist. 1990. aastal tuli meile külla Soome Herefordi Kasvatajate Klubi president Antti Herlin. Me kasvatasime siis hereforde 17 majandis, neid oli kokku poolteist tuhat. Siitpeale hakkasime tihedalt suhtlema Soome lihaveisekasvatajatega. Tegime nende eeskujul ka Eestis oma Herefordi klubi. Soomlased kutsusid meid tihti külla, muretsesime viisad ja nii saime korduvalt väikeste gruppidena käia Soomes lihaveisekasvatust vaatamas ja õppimas.

Aastad veeresid aga edasi, taastatiEesti iseseisvus. Loomade, sealhulgas ka lihaveiste arv kahanes paar korda. Kadusid kolhoosid ja sovhoosid, läks õige mitu aastat mööda, kui tekkisid talumajapidamised, kes hakkasid ka mitut muud tõugu lihaveiseid Eestisse ostma. Lihaveiste arvu kiiret suurendamist tehti piimaveiste ristamisega lihatõugu pullidega. Herefordi klubi kaotas mõõna ajal oma tähtsuse ja see likvideeriti.

Oli vaja uut organisatsiooni, kes tegeleks kõigi lihaveisekasvatajate huvide eest võitlemisega. Soomes oli peaaegu igal lihaveisetõul oma klubi. Soomlased aga ise ütlesid meile, et ärge teie nii tehke, sest palju klubisid ei soodusta kõikide lihaveisekasvatajate huvide eest seismist. Nende vahel on alatasa üks vägikaika vedamine. Nad soovitasid meil kõik tõud koondada ühte klubisse..

Herefordi klubisse võisid tollal kuuluda ainult juriidilised liikmed, üksikisikuid liikmeiks ei võetud. Suur huvi lihaveisekasvatuse vastu oli Leino Vessartil, kes oli siis Karitsu õppetalu juhataja. Ta ristas oma farmi holsteini tõugu lehmi limusiini tõugu pulliga ja sai ristandeid, kellel olid üpris head nuuma- ja lihaomadused. Tegime instituudi töötajatega seal mitu korda noorpullide tapmiskatseid, mis seda kinnitasid. Leino Vessart korraldas mitmel aastal Karitsus lihaveisekasvatajate kokkutulekuid. See kõik innustas Leino Vessartit organiseerima limusiini tõugu veiste kasvatajate grupi loomist. 24. mail 1993. aastal tulidki Tallinnas kokku kuus inimest, kes moodustasid limusiini tõugu veiste kasvatajate rühma, mida küll riiklikult ei registreeritud.

Karitsusse hakkas koonduma üha rohkem lihaveisekasvatajaid ning seda võib õigusega nimetada tulevase seltsi eelkäijaks. Olime seisukohal, et hädasti oleks meil vaja asutada uus organisatsioon, mis koondaks kõik lihaveisekasatajad. Asi hakkas huvitama ka riigi põllumajandusjuhte ning aretusühistule Eesti Punane Kari tehti ülesandeks asuda selle loomakasvatusharuga tegelema.

Sajandi lõpuaastail tuli hulk lihaveisekasvatajaid kokku Tartu lähedale Märjale, kus asus Aretusühistu Eesti Punane Kari. See oli võrdlemisi tugev aretusorganisatsioon ja selle juhataja Tõnis Soonets tundis suurt huvi lihaveisekasvatuse vastu. Esialgu oli plaan luua lihaveisekasvatajate selts selle ühistu juurde ning moodustada nii ühe osa ühistu struktuurist. Mina isiklikult ei tahtnud eraldi seltsi teha, tuli vormistada hulk pabereid ja maksta suurt riigilõivu. Kuna ühistu tollal tegeleski lihaveiste aretusega, ei oleks seltsi olnud isegi vaja eraldi riiklikult registreerida. Vaidlused olid tulised, aga seltsi asutamise osas ei suudetud siiski kokku leppida. Üks põhjus oli ka selles, et keegi ei soovinud seda koormat vedama hakata. Tõnis Soonets pakkus seda küll ühele ja teisele, kuid keegi ei tahtnud juhtfiguuriks hakata. Pärast pikki vaidlusi jäigi seekord selts moodustamata.

21. juunil 2000. aastal tuli grupp lihaveisekasvatajaid (Leino Vessart, Armin Tragel, Aigar Suurmaa, Nikolai, Ere-Kai ja Eero Lotta, Ain Luukas ning Vallo Kruusimägi, Soomest Sari ja Reino Jantunen) kokku Raplamaale Karitsu Õppetalusse. Saabusid ka loomakasvatuse ja tõuaretusega tegelevad spetsialistid Tõnis Soonets, Hillar Pulk, Peeter Järv, Rein Hallik, Krista Lepik, Indrek Lekko ja Mati Kallemets. Koosolekul arutati mitmeid lihaveisekasvatust puudutavaid küsimusi, sealhulgas ka lihaveiste töötlemise võimalusi ja ostuhinna kujunemist Rakvere Lihakombinaadis.

Koosoleku 5. päevakorrapunktina otsustati asutada Eesti Lihaveisekasvatajate Selts. Juhatus valiti 3-liikmeline. Üldkoosoleku otsusega valiti seltsi juhatuse esimeheks Leino Vessart, juhatuse esimehe asetäitjateks Vallo Kruusimägi ja Aigar Suurmaa. Revidendiks valiti Nikolai Lotta, auliikmeteks Sari ja Reino Jantunen. Seega moodustasid vastasutatud seltsi kokku 8 liiget. Tollal oli lihaveiseid Eestis kokku ümmarguselt 1000.

26. septembril Tallinna Linnakohus tegi kandeotsuse ja nii oligi Eesti Lihaveisekasvatajate Selts ametlikult registreeritud. Selts loodi mittetulundusühinguna, asukohaga Rapla maakond, Kaiu. Seltsil oli õigus koguda sihtotstarbelisi annetusi, saada sponsorabi ning sõlmida kokkuleppeid nii Eesti kui välisriikide füüsiliste ja juriidiliste isikutega.

Selts tegi siit alates suure töö lihaveisekasvatuse arendamisel, sest selle moodustamise ajal puudus lihaveisekasvatuses riiklik toetus. Tõuloomade ostmine välismaalt ei olnud enamikul inimestel rahapuuduse tõttu võimalik. Veiseliha kokkuostuhind oli madal, lihatõugu veiste liha ei väärtustatud, vaid selle eest maksti piimatõugu veistega võrdset hinda. Kuhu realiseerida lihaveiste liha − see küsimus kerkis hiljem üles igal koosolekul. Kuna lihaveiste kasvatamine andis kahjumit, sõltus nende pidamine sellel ajal ainult kasvatajate entusiasmist, millel sellisena ei saanud olla pikka tulevikku. Seltsi eestvedamisel saadi raha tõuloomade ostuks, hakati saama riiklikke toetusi. Seltsi aktiivse töö tagajärjel hakkas lihaveiste arvukus igal aastal suurenema, mis aastaks 2012 oli juba üle 50 000.