Šaroleekasvatajad üle maailma kohtusid aprillikuus 2025 Mehhikos

Reet Pikkmets Talu ja tulu OÜ

Anneli Härmson ETKÜ

Fotod: Anneli Härmson,  Reet Pikkmets, Charolais Charbray Herd Book of Mexico

20- 30.04.2025 toimus Mehhikos järjekordne Šarolee maailmaorganisatsiooni (Charolais Charbray International – CCI) tehniline konverents, mille korraldaja oli seekord Charolais Charbray Herd Book of Mexico. Ülemaailmsed šaroleekongressid on toimunud juba aastast 1967 https://www.charolaisinternational.com/history

Konverents algas Aguascalienteses ning lõppes Monterreys. Osalejaid oli lisaks Mehhikole veel kaheksast riigist: USA, Uus-Meremaa, Kanada, Prantsusmaa, Eesti, Iirimaa ja Columbia.

Mehhiko on suuruselt viies riik Ameerikas (pindala  1 964 375 km²) ja rahvaarvult 10. riik maailmas (132 milj. inimest), olles maailma suurima rahvaarvuga hispaaniakeelne riik. Mehhiko föderatsioon koosneb 31 osariigist ja eraldiseisvast México linnast. Maailmas on Mehhiko tuntud eelkõige ligemale 3000 aasta vanus põlisrahvaste kultuuri poolest (asteegid, maiad jt). Riigi kliima on kuiv ning muutub olenevalt maapinna kõrgusele põhjast lõunasse. Piirkondades, kus ringi sõitsime, on keskmine sademeta hulk aastas 18-24 tolli. Nägime teeäärtes palju põlenud maad – põlde ja rohumaid. Küsisime, kas on tegemist kulupõletamisega, aga ei olnud. Piisab vaid ühest klaasikillust, et päike kuivanud rohu põlema paneks.

Põllumajandus on Mehhikos oluline, selles valdkonnas töötab 10% inimestest. Riigis kasvab nii (veise)liha kui piima tootmine. Mehhiko on 9. kohal maailmas toidu eksportijana, sealjuures 1. kohal on eksport USAsse. Põllumajandus ei ole ainult toidutootmine, vaid ka töökohtade loomine, majanduse mitmekesistamine, võitlemine vaesusega ehk elanikkonna heaolu suurendamine.

Elu Mehhikos on kirju nagu nende rahvusvärvide/rahvariiete mustrid. Aga ebaturvaliselt me seal end küll ei tundnud, linnaekskursiooni bussi oodates tuli turistipolitsei ja pakkus ise, et teeme ühispildi. Püssimehi nägime vähe, vaid mõned linnas ja laatadel.

Esimesel konverentsipäeval toimus farmikülastus El Mirador rantšosesse. Lisaks lihaveisekasvatusele on peremehel ka restoraniäri. Tema restoranis sõime ka näituse õhtul kenasti mandariinide ja guajaavidega kaetud laua taga, nautides mariachide esinemist.

El Mirador´i farmis ca 90 šarolee amme ning 100 ha karjamaad, mis on jagatud 8 kopliks. Headel aastatel saavad söödaga varumisega oma farmis hakkama. Kuna piirkond on poolkõrb, kasutavad niisutust. Kui kuiv periood venib liiga pikaks ning loomadele karjamaal süüa ei jätku, põletatakse kaktustel okkad ära ning loomad söövad neid otse karjamaal. Kaktust kasutatakse söödaks ka purustatult. Nägime, kuidas toimub kaktusest miksersööda valmistamine. Kaktused purustatakse, 6% proteiinisisaldusega kaktusemassile lisatakse 22% proteiinisisaldusega melassi, pärmi, 5 l karbamiidi 1 tonni kohta, segatakse ning valmissööt antakse kohe loomadele ette.

Lehmikute paaritusiga farmis on alates 13-14 kuust (kaal 350 kg). Täiskasvanud lehma soovitav kehakaal alla 600-700 kg. Võõrutamisel võiks vasika kaal olla 50% ema kaalust.

Piirkonnas on kokku 80 tuhat väikekasvatajat ning valitsus toetab tõupulli ostu 1500 dollariga, tõupulli hind jääb vahemikku 3500-3800 dollarit.

Õhtusöök oli Aguascalientese Raekojas koos ametliku Charolais Charbry International tehnilise konverentsi avamisega. Mehhiklastele on omane tähistada  rahvusvahelise osalusega sündmusi ka kõrgel kohalikul tasemel.

Bussinali: õhtuse dresscode’i kohta raekojas ütles giid: Men – no shorts, no open toe shoes. Kuid mehhiklanna hääldust tõlgendades ja info bussi tagaotsa jõudes sai iirlane aru, et: Men: no shirts, no shoes.

Teisel päeval toimus konverentsi (World Charolais Technical Conference) ettekannetega osa. Ettekanded olid Mehhiko põllumajandusest ning  kaubandusest ja  metaani emissioonini.

Geneetika teemalises ettekandes oli fookus geneetilistel haigustel.. Šarolee tõu puhul võib olla geneetiliseks defektiks progresseeruv ataksia. Esimesed ataksia nähud kirjeldati juba 1970. aastal Prantsusmaal. Mehhikos on 18% uuritud loomadest ataksia geeni kandjad, suund on selle protsendi vähendamisele läbi rohkema teadvustamise, testimise, õige paaride valiku.

Muidugi toimus ka CCI aastakoosolek ja tehti delegaatide ühispilt. 2025. aastal liitus rahvusvahelise šaroleeorganisatsiooniga ka Läti, kes küll seekord konverentsil ei osalenud.

Õhtusöök oli mõnusas traditsioonilises Mehhiko restoranis, kus pakuti suurepärast toitu Yucatani piirkonnast.

Rantšo Gena külastusel võttis meid vastu kohalik tegevjuht. Tegemist on suurima šaroleekasvatajaga, kellel on kokku 1500 amme, peamiselt šaroleed, aga ka angust, brangust ja simmentali. Lisaks peetakse 10 milj. munakana ja 90 tuhat emist. Võõrutatud vasikad tuuakse kogumiskohta, emasloomadel tehakse range valik, kes läheb aretusse, kes müüki. Farmis kasutatakse kunstlikku seemendust ning sünkroniseerimist. Kasutatakse Prantsuse, USA ja enda seemenduspulle. Poegimisintervall on 15 kuud, kes antud ajaga ei tiinestu, lähevad tapaloomaks. Pullikutel valik on veel rangem, ainult ca 120 kasvatatakse aastas aretuspulliks, ülejäänud lähevad nuumale. Nuumapulle ei kastreerita, kuna turg tahab rasvavaesemat liha. Ettevõttel on 6000 töötajat, 33 tegevuskohta. Kui küsiti, kui palju on maad, oli vastus – palju. Samas ise nad sööta ei tooda, omal ainult karjamaad, vilja ja talvesööda ostavad.

Järgmine ettevõte, mida külastasime oli rantšo San Juan, kus kasvatatakse ca 500 amme, neist 60% Charbray ja 40% šarolee tõugu. Poegimine on jagatud kahe perioodi vahel – aprillist juunini ja septembrist novembrini. Tõugude osas jälgitakse klientide vajadusi/soove ning vastavalt sellele, kas kliendid soovivad rohkem Charbray või šarolee tõugu, toimub ka tootmine. Lõunaks pakuti sütel küpsetatud kitseliha, avokaadokreemi kuivikutega, härjaliha ning sõira taolist juustu. Peale lõunasööki kuulasime ettekandeid Neogenilt geneetilisest testimisest  ning Axiota mineraalsöötadest ja Zn, Mn, Cu, Se tähtsusest loomade ratsioonis. 350-st Mehhiko šaroleekasvatajast  kasutavad geneetiliste testide tegemist 25. Alates 2022. aastat on testitud kokku 1500 looma.

Konverentsi jooksul külastasime 3 erinevad piirkondlikku näitust, kus esitleti šarolee tõugu veiseid. Kuna piirkondadel on erinev loomatervise staatus, siis suuri üleriigilisi näitusi ei toimu.

Külastatud loomanäitused ei sarnanenud Prantsuse või Inglismaa omadega – Mehhikos  näidatakse ikka tootmisloomi, mitte näituse jaoks eriliselt ülessöödetuid, kuigi sabad kammitakse puhvi ja karv lüüakse läikima siingi.

 

Puhtatõulised noorpullid olid kategooriates vanuse järgi, 8-12- kuused ja edasi poole aasta kaupa gruppides kuni 4-aastasteni. Toimus ka järglaste järgi hindamine ehk ühelt pullilt 3 emasjärglast ühest farmist.

Expo Ganadera´l oli tore üllatus näha hindamas rahvusvaheliselt tunnustatud kohtunikku PJ Budler, kes on käinud loomi hindamas ka Eestis. Ta selgitas, et hindab looma, kes oleks tasakaalus, ei oleks midagi liiast ega midagi puudu. Hoolega vaatas loomade liikumist, liigeste sujuvat liikumist, õla- ja laudja nurka, udarat jne. Otsis nn maternal type loomi.

Monterrey näitusel saime koos kohaliku põllumajanduskolledži õpilaste ja farmeritega ise kätt proovida loomade hindamisel (Breeder’s Choice).

Hindamisel oli kaks gruppi šarolee pulle ja 2 gruppi charbray pulle. Esimese korra kohta läks päris hästi – kõigis neljas grupis jõudsid meie valitud loomadest 2 kolmest Top 3 hulka. Charbray tõu puhul läks eriti hästi – meie valitud 1. koht saigi esimeseks. Kõigile hindajatele väljastati tunnistus. Nii, et oleme nüüd sertifitseeritud charbray hindajad/kohtunikud.

Lisaks farmide ja loomanäituste külastustele oli võimalus näha ka midagi natuke teistsugust.

Rantšos San Bartolo, kelle loomi nägime paar päeva varem näitusel, oli vastuvõtt suurejooneline. Privaatsust hindav rikas perekond avas maja delegaatidele kui suure rahvusvahelisele šaroleepere liikmetelele. 1990 ostetud ’hacienda’, meie mõistes mõis, on pärit 17. sajandist ja oli selle ostmisel üsna kehvas seisus, vanem osa päris varemetes. Käisime ringkäigul, kus nägime tüüpilist siseõue purskkaevuga, kööki, kirikut, talli ja aita, kus vanasti tööliste ’palka’ ehk toiduaineid jagati.

Farmil on 600 ha maad, 240-250 ammlehma, 10 ha viinamarjaistandust ja oma veinimark ning kvaliteetnahatoodete tööstus (saapad!). Šarolee tõugu kasvatavad aastast 2009. Kasvatavad ka charbray´d, aga alustab ise ristamisega nullist. Puhtatõulised šarolee lehmikud paaritatakse brahmani pulliga, ½ veresed lehmikud jäetakse kasvama, pullikud suunatakse nuumale. Eesmärgiks on  ¼ šarolee ja ¾ brahmaani veresusega amm, keda uuesti šarolee pulliga paaritades saadaksegi Charbray. Charbray tõu statuut on 5/8 šarolee ja 3/8 brahman´i.  Brahmani tõu tugevused on kuumastressi talumine ja paks nahk putukate-parasiitide vastu ja šarolee annab lihakust ja väljatappu.

Külastasime tekiilatehast Tequilería Trujillo https://tequilatrujillo.com/our-story/. Tekiila brändinimi on lubatud kasutada 4 osariigis. Trujillo tehase puhul on tegemist suhteliselt uue ehitisega, alla 10 a. ja ettevõttel on oma maheagaavikasvatus ja vastav sertifikaat. Nad on Mehhiko suurim Tequilla Blanco tootjad ning ainukesed Trujillo Crystal´i tootjad. Tehase maksimaalne võimsus on 74000 l/ööpäevas.

Loomulikult ei puudunud ka tekiila degustatsioon. Degusteerimisel saime  tekiila joomise täisinstruktsiooni: loksuta, nuusuta, hinga sisse, meki, neela ja vastavalt tekiila margile väljahingamine nina või suu kaudu. „Sorts soola ja sidruniviil“ on pigem ameeriklaste tekiila joomise komme.

1 liitri tekiila valmistamiseks kulub 15 kg agaavimugulat. Üks mugul 30 – 40kg. Istandus on koristamisküps tavaliselt 5-8 a. vanuselt, peale koristust istutatakse uued taimed, mida on ca 4000 taime/ha. Tehases kasutatakse tekiila valmimisel pärmi rahustamisel klassikalist muusikat, mis mängis ka meie lõunasöögi ajal Casa Trujillos. Beebitaimed kasvatatakse ette ja viljavaheldust agaavipõldudel ei kasutata. Neid tutsu-tuttide põlde oli ikka palju näha.

Samuti oli bussiaknast näha palju koristatud maisitüügastega põlde, mis veel kündmata ja millel mõnedel kolasid veised. Midagi nad sealt süüa leidsid.

Majutus Casa Trujillo´s (https://www.casatrujillo.mx/en/hotel/experiencias-trujillo ) jättis sügava mulje – 34 väga mehhikolikku kandilist värvilist katuseterrassiga majakest, iga ees 2 jalgratast, millega oli võimalik majade vahel liikuda. Meie peatumisele eelneval nädalal olid agaavid koristatud, kui kogu majakeste vahe on agaavipõld.

Külastasime veel Tehnoloogia Instituuti (Tecnológico de Monterrey), mis alustas kunagi põllumajandusülikoolina, kus olid õppinud nii mõnedki meie reisi saatvad kohalikud Mehhiko tõuraamatu töötajad, aga mis praegu õpetab rohkem tehnoloogiat, inseneeriat jms. Tutvustati, huvitavaid projekte alates jalgratta ratta prototüübi, mis võimaldab iga ratta muuta elektriliseks, auto väljaheitegaaside mõõtmise kaasaskantavat vahendit, linnaplaani digiversiooni, mis aitab ennustada loodukatastroofide puhul võimalikke stsenaariume ja aitab kiiremine paremaid otsuseid teha. Saime aimu geneetikute tööst, kes teevad rakkudega katseid, et ei peaks enam loomadel katsetama ning nägime kuidas prinditakse “liha“. See tehisproteiini tootmine ja selle tootmise tegeliku ökoloogilise jalajälje arvutamine tekitas momentaalselt ägeda arutelu meie rahvusvahelises seltskonnas ja ühise mõistmatuse, et miks seda ikkagi lihaks tahetakse nimetada ja miks peab see liha moodi välja nägema.

Instituudi kaks alumist korrust ning kohvik oli avatud kõigile soovijatele. See tekitavat rohkem sidusust kogukonnaga ehk linnaga, samas kord kuus korraldatakse kohtumisõhtuid  ehk osaluskohvikut Venture Cafe’ erinevatele osapooltele: ettevõtjad, talendid, valitsus, mtü-d, investorid ja teadlased.

Mehhiklased on väga külalislahked, samas ajakavast kinnipidamine oli vaba ja plaane muudeti käigupealt. Näiteks oli kuu aega tagasi farmis, mida külastama pidasime, olnud tulekahju. Programmi ei jõutud muudatust viia, aga mingi hetk selgus, et läheme hoopis selle farmeri venna juurde ja vaatame Mehhiko rodeot (charreada).

See koosnes erinevatest ülesannetest nagu hobusega liikumine, pidurdused, ratsutades vasika lassoga püüdmine, maas seistes hobuse tagajalgadesse lasso heitmine, oma hobuse seljast ratsastamata hobuse selga hüppamine ja seal püsimine jne.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et alati õpid midagi uut, kui koduuksest kaugemale lähed. Saad kinnitust sellest, et tuleb kasvatada sellist looma, mis sinu tingimustega sobib. Ja ettevõtte majandamine tuleb läbi mõtelda, kas loomakasvatus on põhisissetulek, kas sööda ostad või varud ise,  kes on su turg ja mida tema ootab jne.

Kogu ürituse kontekstis on väga olulised konverentsil saadud isiklikud suhted ja kongressidel-konverentsidel osalemise järjepidevus.

Aitäh Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistule ikka Eestist delegaate saatmast! Järgmised šaroleekongressid-konverentsid 2026 Austraalias, 2027 Uus-Meremaal, 2028 USA-s ja 2029 EESTIS!