Möödunud aastal sai Eesti Lihaveistekasvatajate Seltsi juhatuses arutatud ja kokku lepitud, et lihaveiseid on vaja lineaarselt hindama hakata. Arutelu tulemusena otsustati Eestisse kutsuda Taani vastava ala spetsialistid. Juunikuu algul viibisidki Jacob Edstrand ja Torben Andersen Eestis ja selgitasid välimiku hindamise põhimõtteid ning esinesid ELKS üldkoosolekul. Sai otsustatud, et nendega räägitakse läbi ja õpetatakse välja vastavad spetsialistid. Tänaseks on kokkulepped sõlmitud ja lähiajal on taanlased tulemas Eestisse õpet läbi viima. Hetkel käib grupi kokkupanek, keda hindamise juurde kutsuda ning sedagi, kelle loomi hinnata.
Mis on lineaarne hindamine? Definitsioonina kirjandusest on lineaarne hindamine visuaalne hindamine, mis kirjeldab veise fenotüüpi (organismi tunnuste kogum, tema genotüübi realiseerumise tulemus teatud keskkonnatingimustes), erinevatele tunnustele numbrilise skoori andmise kaudu. Seega on see veiste tähtsate kehaosade hindamine lineaarsel skaalal (1 – 9 p.), kus igal numbril on oma osakaal. Nende hinnete alusel arvutatakse aretusväärtused üksik- (näiteks rinna laius, laudja sirgus, reie laius ja sügavus jne) ja üldtunnustele (keha, lihastus, jalad).
Miks on lineaarset hindamist vaja? Üldjoontes on see edasiminek parema kvaliteedi saavutamise poole. Täna on lihaveisekasvatajatel „Liisu“ programmis näha aretusväärtusi, mis on kasvukiiruse indikaatorid, tulevikus saab vaadelda/võrrelda aretusväärtusi lisaks välimikule. Saab võrrelda tõu siseselt eraldi pulle ja lehmi, saab võrrelda ühe isa järglasi teistega. Karjatäienduseks saab valida veel paremaid loomi.
Miks just Taani õpetajad? Tegelikult on hindamismudeleid ja –süsteeme paljudes maades ja valida ühte või teist ei ole väga kerge. Oleme taanlastega palju koostööd teinud, loomi ostnud ja farme külastanud. On jäänud mulje, et nende lineaarse hindamise süsteem on lihtne ja selgelt arusaadav. Täna kasutavad seda süsteemi ka lätlased ja plaanivad leedukad. Nii oleks Põhja- ja Baltimaades üks süsteem. Hiljem on võimalik oma andmetega ka Interbeefi jõuda (Põhjamaad seal juba on).
Mis see kasvatajale kaasa toob? Üldjoontes suuri muudatusi mitte, kui välja arvata see, et hinnatava karja veis peab olema hindamise päeval vaadeldav (fikseeritud). Seega pisut peab hindamiseks aega varuma. Hindamisse lähevad tulevikus puhtatõulised veised, arvatavasti esmaspoeginud ammlehmad ja tõuraamatusse kantavad pullid.
Milliseid lahendamata küsimusi veel on? Tegelikult on neid päris palju. Kindlasti saavad paljud neist õppe käigus vastused. Suur küsimus on see, et meil Eestis ei ole lihaveiste lineaarse hindamisi andmeid kuhugi andmebaasi võimalik sisestada, see süsteem tuleb luua. Kuid hetkel ei ole otsustatud, milliseid tunnuseid hindama hakkame ja kuidas see süsteem välja näeb. Seetõttu ei saa näiteks Liisu juurde ka mingi programmi loomist taotleda.
Kellel on konkreetseid küsimusi võib julgelt küsida.
Kuna lineaarse hindamine on otsene aretustöö, siis tegeleb sellega Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu tõuraamatu- ja aretusosakond. Piimaveiste hindamissüsteemiga on tegeldud juba 20 aastat, andmed esitatakse Interbulli. Ilma aretusväärtusteta ei kujuta piimaveiste aretust ettegi. Samaväärne töö peab jõudma ka lihaveise sektorisse.
Tõnu Põlluäär
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu
tõuraamatu- ja aretusosakonna juhataja,
Tel.: 7 493 234
Mobiil.: 51 678 21
