Ülevaade Šaroleekongressist, 7.-18. juulil 2022 Ühendkuningriigis

Rahvusvaheline Šaroleeorganisatsioon,  ingliskeelse nimega Charolais Charbry International (CCI)  https://www.charolaisinternational.com/ , on loodud aastal 1964 Prantsusmaal, šarolee tõu kodumaal, ja on sellest ajast peale korraldanud rahvusvahelist šaroleekasvatajate kongressi üle terve maailma. Eesti on CCI liige aastast 2014 ja 7.-18 juulil toimunud kongress Ühendkuningriigis oli Eestile juba neljas osalemine.

Kongress algas Londonis Hiltoni hotellis Greet&Meet kogunemisega,  saime kongressi sümboolikaga seljakotid materjalidega, vihmakeebi ning kaela kollase kõrvamärgi oma nimega. Järgneva 11 päeva jooksul sõitsime läbi Inglismaa, Walesi, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, külastasime 11 ettevõtet , kahte näitust, osalesime Ühingu aastakoosolekul ja kuulasime silmaringi laiendavaid loenguid.

On suur julgus ühe lihaveisekasvataja poolt avada oma ettevõte, oma laut ja karjamaad nii suurele hulgale, ligi 100-le rahvusvahelisele ja kohalikule oma ala spetsialistile. Eks ole igal loomakasvatajal neid loomi, mida tahaks teistele näidata ja on talus ka selliseid kohti, mida parema meelega teistele ei näitaks. Üks osaleja omavahelises vestluses ütles ka, et küll on tore teiste ettevõtmises käia ja vaadata, mida saaks järele teha ja mida kindlasti ei teeks. Suhtarv on neil kahel 50:50. Mõnikord saad ka lihtsalt kinnitust oma tegemistele, et näe, keegi veel teeb samamoodi.

Lühikirjeldusi mõnedest külastatud farmidest:

1. 

   Peremees loomi näitamas. Foto: erakogu

   Perekond Barker, Caylers Charolais. Tugevad, heas toitumuses loomad. Suured punased numbrid peale kirjutatud. Sama number emale ja vasikale, et näeks eemalt, kes on kes. Tugevat tähelepanu aretustööle kirjeldas peremees sedasi: ühe põlvkonnaga (halva pulli kasutamisega) võid palju untsu ajada, mida hiljem tuleb mitu põlvkonda parandada. Jalad on tähtsad. Selles farmis ei tehta värkimist – selle töö peab ära tegema aretus. Suur udar ei tähenda head piimakust – suur „paun“ võib täis olla vaid lahjat vedelikku.

2.  Oakchurch Farm. http://oakchurchfarm.co.uk/about-oakchurch. Kõige muu tegevuse kõrval nagu maasika-, vaarika- ja kirsikasvatus ning suur talupood ja aianduskeskus https://www.oakchurch.net/ olid peremehel veel 15-20 šarolee ja 15-20 aberdeen anguse amme.
3. Perekond Corbett ja Teme Charolais. Suur rõhuasetus on aretustööle ja näitustel käimisele. Külalistele oli meelelahutuseks korraldatud loomade kaalu arvamine (lehm + vasikas) ning auhinnalisele 2. kohale kingiti Walesi lipp.
   

   Walesi lipuga. Foto: erakogu

4. Hobuste kunstliku seemenduse jaam https://twemlows.co.uk/  Twemlows Stud & AI Centre ning projekt Nature S.A.F.E. (Save Animals From Extinction by collecting, indefinitely storing and regenerating reproductive cells) https://www.natures-safe.com/   – biotehnoloogia imeline maailm! Saime teada, et ka trauma tagajärjel surnud pullilt saab veel mingi aja jooksul võtta viljastusvõimelist spermat ja kalleim looduslik vedelik on olümpiavõitjast täku sperma.
   

   Puhkehetk šaroleetelgis, Yorkshire Show. Foto: Erakogu

Tõenäoliselt külastasime keskmistest suuremaid, kindlasti ettevõtlikumaid ja hästi toimivaid Ühendkuningriigi talusid. Ei oleks ka 2 suurt bussitäit rahvast ja hulk autosid iga väikese talu õuele ära mahtunud.

 

Pikk ja pildirohke ülevaade Kongressist on Kanada ajakirjas Charolais Banner (alates 29. lk). Head tutvumist!

Mõtteid ja noppeid reisilt.

Saad kasvatada pulli, mida ostetakse. Briti aretuses on tekkinud suurenevad käärid näitusloomade aretuse ja tootmiskarja vajaduste vahel. Viimased eelistavad just rohkem „maternal based cows“. Lihakus ja viljakus on antagonistid. Näituseloom ei ole tootjaloom. Kuigi ka showloomadele on oma turg, siis suures plaanis on see endale näppu lõikamine.  Ei ole vaja šaroleest limusiini teha – ülikumerad tagavormid ja sardelli kujuline keha. Las igale tõule jääb tema eripära ja tugevad küljed. Ei ole vaja olla teise koopia; muidu oledki mittekeegi.

Igal talul on oma süsteem, peaasi, et see töötab. Olgu siis tegemist poegimiseaga 2- või 3-aastaselt, sügisel või kevadel sündivate vasikatega, puhtatõuliste loomade kasvatamisega või ristanditega, jne.

Ka hobina tehes peab ettevõtmine end ära tasuma/ You may make fun but you also have to make money /

Õige talunik tahab ikka looma ennast näha, mitte ainult numbrilisi aretusväärtusi ekraanil. (Real farmers always prefer to see a cow than computer screen with breeding values.)

Ühendkuningriigis on registreeritud 40 lihaveisetõugu ja 80 lambatõugu.

Oli tore näha, et näituseringis andsid võitjatele auhindu üle kongressi delegaadid erinevatest riikidest. See on tunnustus nii näitusel osalenud kohalikele farmeritele kui ka tõmbas tähelepanu kongressile kui rahvusvahelise sündmusele.

Õige farmer austab igat tõugu, sest me kõik toodame liha – vestlusest Aberdiin Anguse Ühingu boksis Yorkshire näitusel.

Nagu mujal maailmas, nii ka Ühendkuningriigis on punase liha tootmine ja tootjad erinevate rünnakute all – keskkonnakaitsjad, loomade õiguste aktivistid, ultraveganid jne.

Kongressil osalenute vanuseline koosseis oli küll 14.a – 80+a, kuid rohkem oli siiski üle keskealisi. Nii tuligi omavahelistest vestlustest välja, et oli neid, kes 70-selt hakkasid põhikarja vähendama või üle andma lastele-lastelastele, kes ütles, et „I will never retire“ (Mina ei lähe kunagi pensionile) ja oli ka neid, kellel päris tõsine küsimus, mis edasi saab, kui lapsed ei ole huvitatud samal alal jätkamisest.

Reisil on hea, kui oskad kohalikku keelt. Kuigi Euroopas enim räägitav keel pidi olema „bad English“ /bääd ingliš/ , siis kippus sellest nii mõnigi kord napiks jääma austraallaste, kanadalaste, ameeriklaste, šotlaste jt hääldust ja dialekte kuulates ja aru saada üritades.

 

Lihaveisekasvataja peab oskama ka puhata – käi reisimas, ole uudishimulik, avarda silmaringi!

Rohkem pilte galeriis!

Eesti esindajad kongressil-õppereisil,

Maria Liisa Luur, Reet Pikkmets, Targo Pikkmets

Jaga seda uudist: