Kui koduõuest välja lähed, õpid alati midagi uut. Nii käisid 29.11. – 01.12.2016 Lätimaal silmaringi laiendamas ja kontakte loomas 27 inimest – Eesti Šaroleeklubi liikmed ja klubi sõbrad Baltic Agrost ning suur rõõm, et kaasas olid ka mõned teiste Eestis kasvatatavate lihaveisetõugude esindajad.
29.11.2016. Väljasõit Tallinnast 7.30., vahepeatused Märjamaal ja Pärnus ning juba olimegi lõunasöögiks Riia linnas. Lõunasöök oli toitev: oasupp ja hernepuder! Seejärel reisi kultuuriline osa – eestikeelse giidiga ekskursioon Riia vanalinnas. Kas Sina näiteks tead, kuidas on Riiaga seotud Kristjan Jaak Peterson või Konstantin Päts?
Õhtu oli juba töine, kohtusime Läti Lihaveiste Tõuloomakasvatajate Ühistu aretusspetsialisti Ieva Freidenfeldega, kes andis ülevaate ühistust, mis loodud talunike poolt 1998. a., teeb koostööd Läti Põllmajandusministeeriumiga, peab lihaveiste riiklikke tõuraamatuid, annab välja tõutunnistusi (nt. 2016 anti välja 724 tõupulli tunnistust – Läti lihaveisekarjas tohib paaritada vaid sertifikaadiga puhtatõuline pull ja kui kari on jõudluskontrollis, saab peremees pulli pealt toetus ca’ 280 eurot aastas), koostab aretusprogramme, annab aretusalast nõu, osaleb näitustel, korraldab talunikele õppereise jne.
Eesti Šaroleeklubi rahvast rõõmustas muidugi see fakt, et üle 50% Läti lihaveistest on šarolee tõugu (2016.a. tõupullidest 57,6% ja ammedest 54%), järgnevad limusiinid, herefordid, angused, simmentalid. Kurvastas aga teada saamine, et lisaks tõupullitoetusele on lätlastel ka nuumaloomade toetus (kui noorlooma kasvatatakse kuni 16-kuuni), regulaarne ammlehmatoetus ning lisa saab ka mahelihaveisekasvatus.
Peamine turg, kuhu Läti lihaveised lähevad, on võõrutatud noorloomade müük teistesse riikidesse. On ka tõuloomade müüki ja nuumaloomade realiseerimist lihaks, kuid vähem. Lihaveisekasvatus on hetkel Lätis hoogsalt laienemas, mainiti nii piimakasvatuselt üleminekut lihakarjale kui ka noore alustava ettevõtja toetusega alustajaid.
30.11.2016
Esimesena külastasime Valti talu Skrundas. Põlistalus on toimetamas juba seitsmes põlvkond. 1990.-ndatel alustati talupidamist köögiviljakasvatusega. Põhiliseks kultuuriks oli mädarõigas . Kahjuks oli tööd ja vaeva olnud rohkem, kui tulu, sest kahjurid sõid enamus taimi ära.
Valti talu on mahetalu ja algselt selle pärast, et rahapuudus oli suur ning seetõttu ei saanud kasutada taimekaitsevahendeid ega muid vahendeid, mida kasutatakse intensiivpõllumajanduses. Teine ja veel suurem põhjus toimetada mahedalt on aga see, et jätta järeltulevatele põlvedele puhtam elukeskkond. Talu osales Läänemereäärsete riikide koostööprojektis Baltic Deal.
Talul on 600 ha maad, millest 200 ha on teravilja all. Talus 5-6 töölist, kes elavad koha peal ning lisaks töötasule saavad ka majutuse. Uut tehnikat oli vähe näha. Perepoeg töötab linnas ja põhitöö kõrvalt tegutseb talus hobimesinikuna. Igapäevaselt majandavad talus peremees Richards ja perenaine Vanda.
Loomad
Alustati 13 šarolee tõupuhta tiine mullikaga. Esimeste tõulihaveiste ostu toetas Läti riik 50%- ga. Ristandid saadi piimalehmade ristamisel anguse ning šarolee pulliga.
Peremees näitas meile 2 karja, mis olid veel õues ja võõrutatud vasikaid, kes olid juba laudas.
Karjad on suviti viiel erineval karjamaal, kus iga karjamaa kohta on üks kalatiik. Tiikides kasvavad karpkalad. Huvitav oli see, et väidetavalt pidi seal toimima ökoloogiline ring, lehmad joovad tiigist, jätavad oma väljaheited ning suust kukkunud kõrred tiiki, kus siis karpkalad need ära söövad. Talviti söödetakse loomi ainult heina ja siloga.
Poegimised on peamiselt märtsist maini ning vasikad kaaluvad umbes 50 kg, on juhtunud ka 75 kilone pullik sündima. Võõrutuseelne juurdekasv 1,3-1,7 kg/ööpäevas.
Pull pannakse karja mai kuus, jälgitakse, et paaritusealiste 2-aastaste mullikate kaal oleks selleks ajaks vähemalt 500-600 kg.
Karjas oli nii sarvilisi kui ka geneetiliselt nudisid loomi, kuid loomi ei nudistata, jälgitakse, et neil oleks piisavalt ruumi, siis ei teki ka konflikte sarviliste ja nudide vahel.
Vasikate laut
Võõrutatud lehmikud olid lõas. Kommentaar: neid ei peeta lõas, kuid nad olid fikseeritud ostjatele vaatamiskeks. Mõte oli siis selles, inimesed said käia loomi vaatamas ning katsumas. Lõas peetakse neid maksimum paar päeva või kuni uued omanikud nad ära viivad. Nagu eelpool juttu oli, on lihaveisekasvatus Lätis tõusvas joones minemas ja enamus lehmikuid müüdi Lätti tulevasteks ammlehmadeks. Pullikud läksid reeglina oksjonile, tõuloomaks jäeti sel aastal 6 paremat pullikut.
Umbes 9 kuune tõupullik maksab 1500 eurot. Võõrutatud lehmiku hind 1100 eurot.
Kalad
Veel üks lisatootmisharu talus on karpkalakasvatus. Talveks lastakse tiigid tühjaks ning kalad viiakse sisebasseinidesse talvituma. Tiigipõhja muda veetakse põldudele väetiseks. Suvel käivad turistid ise kala püüdmas ning on võimalik ka kala tellida.
Teine farm SIA Lāze AM „Valles“ Kuldiga piirkonnas.
Ettevõtte koosnes loomafarmist, tapamajast ning kauplusest tapamaja väravas. Meie külastasime vaid loomakasvatuse poolt.
Alustati 7 aastat tagasi ja 5 aastat sellest on tegeletud puhtatõuliste lihaveistega. Kasutatakse 600 ha maad ning müüakse tõuloomi. Hetkel on karjas 140 amme, plaan suureneda kuni 450 ammeni. On Prantsuse, Saksa ja viimasel ajal rohkem Rootsist toodud liinid. Ainuke külastatud farmidest, kus kasutatakse aretustöös kunstlikku seemendust. Külastatud farm on Rootsi Šaroleeühingu liige, loomad on Rootsi tõuraamatu andmebaasis. Heas koostöös Per Mårtenssoniga on ostmisjärgus 3 embrüo-tiinet mullikat Rootsist.
Loomad olid tõesti ilusad, kuid üsna suured – täiskasvanud ammed 1000-1200kg polnud erandid. Tiine mullika hind 2500 eurot!
Pikema perspektiivi plaan, kui saab olema 450 amme, on kavas hoida loomi aastaringselt sees, muidugi koos jalutusaladega õues. Põhjenduseks tõi perenaine, et liiga palju tööd loomade karjamaale transportimisega ja sealt sügisel äratoomisega. Jääb ära ka pidev (sise)parasiitide tõrje, kuna loom ei vaheta keskkonda. Kuidas nad lauda desinfitseerime teema lahendavad, ei tulnud pähe küsida.
Vasikate sünnikaalud umbes 47 kg. Väidetavad juurdekasvud 1,7 kg ööpäevas. Mullikad paaritatakse, kui loom on saavutanud kaalu 500 kg, miinimum 13-kuuselt.
Suurem enamus karjast on šaroleed, lisaks on veel ühe pulligrupp jagu simmentale ja plaanis on osta ka limusiinid. Miks? Et oleks ikka erinevam ja põnevam.
Tulevikuplaanidest räägiti veel kuivlaagerdunud liha tootmisest ja müügist.
Ettevõtte koduleht valmib tuleval aastal, nii et tasub silma peal hoida.
Päeva kolmas talu oli ZS Krikši Kandava piirkonnas.
Tegemist peretaluga, kus peremees täiskohaga talus ja perenaine osalise koormusega ka koolis õpetaja. Talus on 45 amme, plaan jõuda 60-ni. Loomi peeti kolmes erinevas grupis, igas oma pull. Erinevate pulligruppide ammesid üritatakse mitte segada, sest kogemus oli kõva ammede võimuvõitlus ja et paljud loomad on sarvilised, siis seda välditakse.
Kasutati 3 erinevat päritolu pulli: prantslane, sakslane ning rootslane. Ikka selleks, et oleks erineva veresusega noori tõuloomi müüa. Vasikate sünnikaalud olid alates 40-st, aga suuremad ka kuni 70 kg (pullikud). Poegimised veebruari teisest poolest aprillini.
Silma jäi väga lahe maakividest laotud laut.
01.12.2016 Oskars Adamsi farm.
Talu alustati 10 lüpsilehmaga, kelle baasilt sooviti siis aretada lihaveiseid – ei olnud õnnestunud. Ilmselt see aeg, mis kulub piimalehma pealt lihaveise aretamisele, oli nende jaoks liiga pikk.
1994. aastal osteti esimesed puhtatõulised šarolee mullikad. Praegu kasutatakse 600 ha maad, mis enamus on omandis. Eripära on see, et maad asuvad 50 km raadiuses, kahe kaugeima põllu vahe on ligi 100 km. Hetkel on kokku 137 amme ning suurendada plaanitakse põhikarja kuni 200 ammeni. Peremees oli kui filosoof, rääkis, et lolliks töötada ei ole mõtet, tark lõpetab siis, kui jõuab veel elust rõõmu tunda. Tema arvas, et maksimum 10 aastat veel ja siis annab ettevõtte üle.
Hetkel toimub siis ristandite müük, et kari tõupuhtaks saada.
Kasutuses on 2 lauta, nendest üks renoveeriti investeeringutoetuse toel 2010. a. ja teine oli uuem ehitis paljude sektsioonidega. Nägime võõrutatud mullikaid, keda müüakse suures osas Läti turule.
Poegimisi kommenteeris peremees, et 90% loomadest saavad ise hakkama. Paaritusse lähevad 24 kuused lehmikud, kes siis ennem poegimist sorteeritakse esialgselt kümnestesse gruppidesse ja pärast vastavalt vajaduselt suurendatakse või vähendatakse gruppe. Söögiks tiinetele mullikatele on hommikul hein ja õhtul silo. Poegimised on planeeritud veebruarist maini ja tähelepanek oli selline, et mida varem poegivad, seda paremad on vasikate juurdekasvud.
Oskars Adams kommenteeris, et hetkel on palgal 3 töölist ja 2 ehitajat, aga kui peab hakkama rohkem palka maksma, siis peab töökorralduse ümber mõtlema.
Pullidest kasutatakse peamiselt Saksamaalt toodud pulle, keda tal on 6 looma. Oli veel üks “prantslane“ ja oli plaan ka Rootsi liine kasutama hakata. Enda tarbeks ehk hobina peetakse lisaks Šoti mägiveiseid, keda kasvatatakse 3-aastasteni, siis lehmikud müüakse ja pullid tehakse perele ja sõpradele šašlõkiks.
Kaspars Adamsi oksjonikeskus http://www.liellopuizsoles.lv/en
Muide, see aktiivne noor lätlane on Eestiski korduvalt käinud ja esines ettekandega ka Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi suvepäevadel 2015 Järveveerel.
Kaspars alustas keskuse loomist 2010.a. müügihalli ehitamisega eesmärgiga müüa ühe oksjoniga kuni 300 võõrutatud noorlooma. Müüsid alguses reaalselt 40-50 looma. Aga pakkumine ja nõudlus kasvasid, loomade arv suurenes ja ehitati juurde veel kaks lauta, kus nüüdseks kohti ligi 1000 looma jaoks. Oksjonikeskus on töötanud 6 aastat. Palgal on 21 töölist ja oksjonid toimuvad iga 2 nädala tagant. Mai – august on rahulikumad kuud, kus korraldatakse oksjonit iga 3 nädala tagant. Jõulupuhkus on detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani.
Kui loomade pakkumine on korraga üle 1000 looma, siis lisaks suurele oksjonile tehakse vahele ka väiksemaid. Müügis olevad loomad on vanuses 3-11 kuud, tõugudest peamiselt šaroleed, simmentalid, limusiinid, nende ristandid. Herefordid ning angused sealsetel oksjonitel eriti nõutud ei ole. Süsteem oksjonil toimib nii, et kõik loomad, kes on sinna toodud, maha ka müüakse. Mis hinnaga küll, see on teine küsimus, aga nii bioohutuse pärast kui ka oksjoni oma tasuvuse pärast ja riski vältimiseks loomi tagasi farmidesse ei viida.
Müügiks tulevad loomad tuuakse kohale 2 päeva ennem üritust, kõik protseduurid (süstimised, kaalumised) tehakse ennem grupeerimist. Loomad grupeeritakse väljanägemise ja kaalu alusel, et ühte aeda jääksid võimalikult sarnased loomad +/-50 kg erinevusega.
2015 aastal müüdi oksjonil 11 000- 12 000 looma, 2016 aastal juba üle 15 000 looma.
Lautade loomisel investeeringu- ja muid toetusi ei kasutanud, et vältida suurt kontrolli ja suuremaid nõudeid. Komisjonitasu farmerile on 2,5 % müüdud looma hinnast.
Selline sai kokkuvõte Eesti Šaroleeklubi reisist.
Vaata ka pilte Galeriis.
Aga kes plaanib omal käel Lätti minna, peab arvestama, et kui läti keelt ei mõista, tuleb suhtlemisel lätlastega vene keel meelde tuletada. Neljast farmist kolmes, kus pererahvas üle 40, käis külalistega suhtlemine vene keeles. Ettevõttes SIA Lāze ja oksjonikeskuse toimus infovahetus inglise keeles.
Täname veelkord reisi korraldajaid Mariliisi ja Tiinat ning head reisiseltskonda!
Reisikirja panid kokku Gerle Aljas ja Reet Pikkmets
