Esimesed päevad veetsime Guadalajara piirkonnas. Guadalajara on Mehhiko suuruselt teine linn, kus elab 7 miljonit inimest.
Laupäev, 16.04, algas nn avatseremooniaga. Sellele sündmusele olid korraldajad palunud ka lühiettekanded seitsmelt riigilt: Suurbritannia, Austraalia, USA, Prantsusmaa, Kolumbia, Brasiilia ja Eesti. Ettekande sisu oli lühidalt tutvustada šarolee tõu tegemisi. Eesti ettekande tegi Tõnu Põlluäär. Kuna oleme väike täpp siin maakeral, siis aitas lühike sõnavõtt meie maad tutvustada. Paljudel delegaatidel tekkis huvi meie maa vastu ning erinevatele küsimustele tuli järgnevatel päevadel palju vastata. Leidus neidki, kes erinevate kruiiside käigus Tallinnasse jõudnud ning tahtsid seda kogemust kindlasti meiega jagada.
Mehhiko enda ettekandest selgus, et oleme sattunud Mehhiko nr 1 toidutootja osariiki, kus toodetakse kogu riigi munadest 65%, sealihast 35% ja piimast 19%. Peale ettekandeid olid kongressi tervitama tulnud osariigi valitsuse, ministeeriumi ja geneetiliste ressursside keskuse esindajad. Lõunaks oli avatseremoonia lõppenud ja järgnes esimene väljasõit. Sihtkoht: Lienzo Charro Santa Mari
a rantšo. Märkasime busside turvamist. Nelja bussi saatsid neli politseieskorti, igas autos vähemalt neli politseinikku. Taoline tegevus tõstis delegaatide turvatunnet ning abistas tiheda liiklusega kohtades bussidel koos liikuda. Turvamine oli kogu kongressi toimumise vältel. Rantšosse jõudes kostus lõbus muusika.
Peab mainima, et muusika, s.
h. laul või tants, saatsid meid sealviibimise ajal erinevatel söögikordadel, veiste näitustel või erinevatel muudel meelelahutusüritustel. Mehhiklaste külalislahkus, tähelepanelikkus ja
soov pakkuda parimat algas külaliste saabumisega ja lõppes nende lahkumisega riigist (järelkaja on tunda veel tänagi). Santa Maria rantšos tegeldakse peale šaroleede veel ka hobustega. Oli võimalus näha, mida hobustega on võimalik teha – karja ajamine, loomade püüdmine jne.
Pühapäev, 17.04. Väljasõit La Cabana Rantšosse. Meid ootasid ees tiined mullikad ja poeginud ammlehmad oma imearmsate vasikatega. Maa, kus nad jalutasid oli pruun ja kõrbenud ja söögipoolist karjamaalt polnud võimalik leida. Samas olid veised ilusad, tõule vastava lihastikuga, ühtlased ja heas konditsioonis.
Lisaks lihaveistele oli võimalus näha tantsivaid hobuseid. Taoline meelelahutus muutis kuuma päeva (>30̊) veelgi soojemaks. La Cabanas sai alguse üks kongressi traditsioonidest. Nimelt siin ja järgnevatel rantšode külastamistel paluti riikide delegatsioonide esindajatel pidada väikene tänukõne pererahvale. Targo sai selle austava ülesandega hästi hakkama, pidades lühikesed kõned ka hispaania keeles. See mõjus positiivse süstina just hispaania keelt kõnelevas keskkonnas. Päeva teisel poolel tutvustati Guadalajara vanalinna. Giidi juhtimisel sai teada selle linna ajaloost ja erinevatest juhtumistest. Linn on ehitatud nagu malelaud – majad ehk mustad ruudud ning väljakud nagu valged ruudud. Erilisima mulje jättis võimas maal kuberneri nn. külaliste vastuvõtmise majas. Maal kajastas maa ajalugu ning kattis kogu trepikoja lae ja seinad. Kunstnik on kajastanud seal kõiki „pahategijaid“: Hitler, Mussolini, Stalin jt.
Esmaspäeval, 18.04 sõitsime oma senisest peatuspaigast ära teise osariiki nimega Aguascalientes. Enne sinna jõudmist külastasime La Providencia Rantšot. Talus kasvatatakse lisaks Ch veel mitmeid tõuge: Bb, Li ja šarbray (bramanise ja šarolee tõu ristand, mis sobib tänu bramanise vastupidavusele just keerulisematesse kliimatingimustesse). Veised elasid küll karjamaadel, kuid neile oli lisasööda pakkumiseks ning ebasoodsate ilmastikuolude (tugevad vihmahood, lõõskav päike jms) tarbeks loodud avatud varjualused. Koos veistega jalutasid söödaplatsil ka mõned vietnami sead, kes toitusid šaroleedest ülejäävast söödast ning kosusid jõudsalt. Kogu kongressi aja oli grupiga kaasas ajakirjandus ja filmi meeskond. La Cabanas paluti meilgi anda oma arvamus toimunust, Ch kohta Eestis jne. Lindistused peaks ilmuma youtube keskkonda üsna pea (https://youtube.com/user/ranchosdehoytv). Lõunasöögiks liikusime ühe teise rantšo territooriumile, kus meid ootas ees vaid üks Ch tõugu pull. Ilus rohelise muru ja palmidega ümbritsetud koht kuulub pererahvale, kelle Ch veised mõnekümne km kaugusel elavad. Kongressile meeleolu loomiseks toodi näitamiseks rahulik 8-aastane pull. Läbi mäeaheliku looklesime õhtuks linna nimega Aguascalientese (~700000 elanikku).
Teisipäev, 19.04 oli näituse päev. Tegelikult oli näitus alanud juba 15.04. Kokku oli kohale toodud ~500 Ch tõugu veist. Meie saabumise ajaks oli toimunud hulk võistlusi (hinnatud ~180 mullikat
ja ~200 pulli). Meil oli võimalus näha lehmikute finaali. Ehk selgitati erinevate vanusegruppide võitjad. Näitusel, millel on 40 aastane ajalugu, hinnati loomi erinevates vanusegruppides: 8 – 15 kuud võistlesid iga kuu eri grupis ning 16-27 kuud oli jaotatud kahe kuu kaupa gruppi ja 28-96 kuud suurematesse gruppidesse. Need grupid jagati omakorda veel võitlusgruppideks: 8-11 k.; 12-15 k.; 16-21 k.; 22-31 k. jne. Kohtunik valis alagrupi võitja ja teise koha ning kõige lõpus kogunesid alagruppide võitjad, kelle seast valiti tšempion ja reservtšempion. Kõige lõpus toimus nii esi- kui ka teise koha saanud veiste ja nende omanike pildistamine. Õhtul võttis kongressi delegaadid vastu Aguascalientese osariigi kuberner.
Kolmapäev, 20.04 jätkus näituse külastamisega ning toimus pullide konkursi finaal. Enne pullide hindamist pakuti aga hoopis teistmoodi võitlust, millega me siinkandis harjunud pole. Hinnati kolme gruppi: ühe farmi kolm ühe isa veist; ühe isa kaks pulljärglast ja ühe ema kaks järglast. Hindamisel jälgiti grupi ühtlikkust, näituseks ettevalmistamist ja veiste käitumist. Pullide grupid olid jagatud erinevate vanuste järgi gruppideks, sarnaselt lehmikutega. Toimus parimate väljavalimine. Lisaks oli ettei valmistatud farmide grupid, mida paluti hindama iga maa esindaja. Maade arvamuste järgi auhinnati parimat farmi. Võistlusele järgnes taas suur pildistamise etendus. Lõunasöögi ajal toimus auhinnatseremoonia, kus võitjatele anti üle auhinnad. Loomulikult oli autasustajate eesotsas osariigi kuberner. Päeva lõpuks sõitsime tagasi Guadalajarasse.
Neljapäeva, 21.04 hommikupoolik oli konverentsi päralt. Omapärase, kuid huvitava ettekande tegi USA teadlane Gearld Frey (www.bovineengineering.com). Tal on 40 aastat kogemust veiste hindamisel ning omab taastootmiskeskust. Oma ettekandes keskendus ta pullide valikule karja ja pikemalt peatus ta pulli suguorganite tähtsusel viljakusele, eriti sperma kvaliteedile. Tihti süüdistatakse taastootmise protsessis ammlehma, kuid taastootmise aluseks on pull, rõhutas hr. Fray. Pulli elukoha muutudes halveneb tema sperma kvaliteet. Alles peale 60 päeva kohanemist hakkab sperma kvaliteet paranema ning täielik taastumine toimub alles 120-150 päeva möödudes. On mille üle mõelda! Järgmise ettekande tegi Argentiina nõustaja ja veiste geneetika osakonna juhataja Martin Garcia Fernandez (www.forodegeneticabovina.com), kes keskendus efektiivsuse ja viljakuse küsimustele ning peatus ka selektsiooni küsimustel. Ta rõhutas väiksema looma efektiivsust kasutada vähem sööta. Vähem sööta tähendab väiksemat energiatarvet ja sellega kaasnevat väiksemat keskkonna saastet. Ei ole midagi tähtsamat kui viljakus ning ammlehma efektiivsus, ütles hr. Fernandez. Viimase blokina astusid ülesse korraldajamaa Mehhiko aretusühistu erinevad ettekandjad, kes rääkisid Mehhiko veisekasvatusest, geneetiliste väärtuste ning söödaväärinduse hindamisest, šarolee aretusühistust jm. sealsetest tegevustest. Muuseas Mehhikos on registreeritud 264699 šarolee tõugu veist ja aastas lisandub ~17000. Šaroleed toodi Mehhikosse 1930.a ning ühistu on 61 aastane. Veel mõned märksõnad ettekannetest, millest ka meie lihaveisekasvatajatel kasu võiks olla:
– Farmerid koos ühistuga peavad looma tõule vastavad standardid
– Oleme oma turu ohvrid
– Ammlehmal peab olema 4 funktsioneerivat udaraveerandit
– Produktiivsus saavutatakse läbi geneetilise hindamise
– Eesmärgiks peab olema kasvuhoonegaaside vähendamine
– Soovitakse loomi, kes söövad vähem, aga kasvavad kiiremini. Hea kui 8 kg kuivainega kasvaksid noorveised 1,5 kg ööpäevas
– Mida tõupuhtam Ch, seda kiirem kasv (uuring, mille tulemusena 50% Ch kasvas kg ööpäevas kasutades 6,43 kg KA, tõupuhas kasutas 6,21 kg KA)
– Vaid 5-10% vasikatest on iga karja parimad. Kasvataja ülesanne on nad ära tunda ja neid edasi aretada
– Ammlehm peab tiinestuma 90 päeva jooksul peale poegimist
– Andmete kogumise täpsus on ülioluline, sest ilma selleta ei saa usutavaid tulemusi ka aretusväärtustes.
Pealelõunal külastasime Geneetiliste Ressursside Keskust, kus hoitakse nii taimseid kui ka loomseid väärtusi, katsetatakse ja uuritakse geneetilist poolt. Astusime läbi ka Charbray tõu näituselt Tepatitlani linnas (100000 elanikku). Tegelikult oli see nagu väike Maamess, kus väljas erinevad loomad ja masinad.
Reede, 22.04 olime Charbray näitusel, kus hinnati pulle. Seekord võistlesid erinevad vanusegrupid (grupid nagu Aguascalienteses) ning selgitati välja vanusegruppide võitjad.
Päeva teisel poolel külastasime piirkonna tequila tehast. Saime ülevaate sellest, kuidas Mehhiko rahvusjooki agaavi mugulast tehakse.
Laupäev, 23.04, viimane päev Mehhiko pinnal. Hommikul toimus ärikohtumine, kus arutati organisatsiooni tegevuste üle: liikmemaksud, info levitamine, tehnilise (2017. a maikuus Mehhikos) ja üldkongressi (2018. a Rootsis) toimumine jm äriküsimused.
Tegelikult oli päev šarolee vaba, kui välja jätta vestlused tõu teemadel erinevate riikide inimestega. Sõitsime Cortigo Los Funandese rantšosse, kuid seekord oli külastus meelelahutuslikku laadi: areenil näidati, kuidas toimub härjavõitlus, hobuste allutamine daamide tahtele, kukkede poks ja lassode käsitlemine. Päev lõppes kongressi lõpetava õhtusöögiga Casa Antiqua pargis.
Kokkuvõttes oli reis nii kaugele maale tänu ajavahele (8 t) pisut väsitav, aga samas kosutav. Mõtteterad kongressi ettekannetes panevad mõtlema taas kvaliteediküsimustest, näitusel kogetu annab mõtteid korraldada midagi sarnast ka meil Eestis. Erinevad vestlused teiste maade kolleegide ja farmeritega andsid hea ülevaate tegemistest nii meil kui mujal. Kõik see annab suure jõu jätkata seniste tegemistega veel suurema entusiasmiga.
Suured tänud neile, kes võimaldasid meil sellel šarolee tõu suursündmusel osaleda.
Reisikiri ja fotod: Tõnu Põlluäär ja Targo Pikkmets
Rohkem fotosid vaata Galeriist.
