Limusiinikasvatajate rahvusvaheline kongress toimub iga kahe aasta järel erinevas riigis. 2018 aastal olid võõrustajaks Ameerika Ühendriigid, sest just nüüd täitus 50. aastapäev Põhja-Ameerika limusiinide aretusorganisatsioonil (NALF), mis loodi siin Colorado Springsis.
Järgmine kongress toimub 2020 aastal Prantsusmaal ning 2022 aastal Austraalias. Ettevalmistused järgmiseks kokkusaamiseks juba käivad – viimasel õhtul näidati osalejatele huvi tekitamiseks Prantsusmaa limusiinikasvatust tutvustavat videot ja kutsuti kõiki osalema.
Sel aastal osales kongressil ligi 100 inimest erinevatest riikidest. Kõige rohkem oli austraallasi (16 inimest), prantslasi (13 inimest) ning sealt edasi iirlased, kanadalased ja Ameerika kohalikud kasvatajad. Mõnele lihaveisekasvatajale oli seekordne juba kuues kongress ja traditsiooniga kavatsetakse jätkata.
Tore oli tuttavaks saada Rootsi kasvatajaga, kelle karjast on Eesti kasvatajad Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu vahendusel loomi ostnud.
Baltikumist kahjuks rohkem osalejaid peale meie ei olnudki.
Eesti esindatus limusiinide kongressil oli esmakordne ning seetõttu sai Eesti lippu kõrgel hoitud – nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Kahel korral avanes võimalus kõnepuldis Eesti lihaveisekasvatust tutvustada.Lõime palju uusi ja loodetavalt kasulikke tutvusi ning vahetasime kontaktandmeid, millest tulevikus loodetavasti loomade müümisel-ostmisel, farmide külastamiste kokkuleppimistel ja muus sarnases kõigil lihaveisekasvatajatel kasu on.
Eesti lihaveisekasvatajad on oodatud osalema 21-23. septembril käesoleval aastal Prantsusmaa suurel limusiinide näitus-show-oksjonil. Lisaks ollakse nende aretusorganisatsiooni vahendusel valmis ka farme ja organisatsiooni tööd tutvustma. Prantsusmaa loomad on väga kvaliteetsed ja tõenäoliselt on see suund, kuhu tulevikus vaadata.
Korraldusliku poole pealt
Alates osalejate saabumisest kuni viimasel päeval lennujaama viimiseni oli kõik detailideni läbimõeldud ja sujuvalt korraldatud. Iga meeskonnaliige teadis täpselt mis on tema ülesanne. Osalejate eest hoolitseti maksimaalselt hästi.
Lisaks lihaveiseteemalistele konverentsidele ja farmide külastamistele sisaldas programm ka meelelahutuslikku poolt – meid viidi käsitöö(kauboi)kaabude valmistamise töökotta, külastasime Olümpiamängude treeningkeskust, Colorado Õhujõudude baasi, Budweiser´i õlletehast ning sõitsime Rocky Mountain National Park´i mägiteedel. Kaabu jäi siiski ostamata, sest hind oli 870 dollarit.
Maitsvat sööki pakuti rohkem kui tarvis. Bussidega reisis koguaeg kaasa suur külmakast veepudelitega, mida igaüks võis soovi korral võtta. Ja vett kulus seal tõesti palju, sest õhutemperatuur püsis 30+ kraadi kandis.
Viisakusest, naeratamisest ja pidevast huvitundmisest kas ikka kongressiga rahul oled, ei tasu rääkidagi – seda oli tagasihoidliku eestlase jaoks ehk liigagi palju…
Väga hästi oli korraldatud korraldatud kongressi sponsorite reklaam. Igas farmis või konverentsisaalis, kuhu me läksime, olid üles pandud sponsorite plakatid ja jagati neid tutvustavaid voldikuid. Kui kusagil saalis, garaaži seinal või bussis oli ekraan, jooksis seal sponsoreid tutvustav videlõik. Tänati ja kiideti neid igas kõnepuldis, seetõttu pole imestada, et kongressi sponsorite leidmisega probleeme ei ole – neile tehakse tõsist reklaami. Ka olid sponsorid kutsutud nii kongressi ava- kui lõpuõhtusöögile. Ka meid võõrustanud talusid ja ettevõtteid tänati viimasel koosviibimisel.
Alltech oli peasponsor ning seda nime ja tema tooteid võisime näha igal sammul.
Ameerika lihaturg
Ameerika turg nõuab nudi, musta värvi ja marmorja lihaga looma.Vaatamata veganluse populariseerimisele, on veiseliha tarbimine Ameerikas viimase 5 aasta jooksul hoopiski suurenenud ning näitab veelgi kasvutrendi.
Statistika näitab, et kui suureneb tarbijate rahaline võimekus, suureneb ka liha tarbimine. 2017 tarbiti Ameerikas 213,2 naela (96,7 kg) punast liha inimese kohta aastas. Arvatakse, et aastaks 2020 on see juba 100 kg. USA on maailma suurim loomaliha ja broileriliha tootja, seakasvatuses on ta kolmas. Alates 1997 aastast on lihaveiste arv vähenenud ja kasvanud loomade kvaliteet, ehk rümbad on läinud suuremaks. Alates 2015 aastast aga kasvab lihaveiste arv Ameerikas pidevalt. 2017 aastal lisandus 1 047 000 amme, kokku peetkse ligi 32 000 000 ammlehma. Kongressi külastajad tundsid huvi ka varumishindade tõusu kohta. Seda ei lubatud, sest olgugi, et Ameerika koos Brasiiliaga ekspordivad 51% maailma veiseliha ekspordist, toimub see nö odava liha arvel. Väga kiiresti kasvab Hiina ekport, kuid sinna ei ole võimalik müüa Premium-klassi liha.
Ka Ameerika mitmes piirkonnas on sel aastal raskusi piisava koguse sööda varumisega. Texas ja Nebraska on niiskemad piirkonnad ning loodetakse sealt kandist piisav söödahulk hankida.
Kus me käisime
Denveris külastasime All American Limousin Futurity Show´d, mis toimus National Western Stock Show hoones. See on spetsiaalne kompleks, mis sisaldab kõike vajalikku alates loomade pesuruumist kuni uhke oksjoniareenini. Seal toimus juunioride show ehk siis loomade esitlejateks olid eranditult noored. Kõige noorem oli 10 aastane poiss, kes enda ülesandega sai professionaalselt hakkama. Ameerikas on loomakasvatus noorte seas üsna populaarne. Oli näha, et selle nimel tegutsetakse teadlikult ning lastele ja noortele luuakse võimalusi olla asja sees, anda oma panus loomakasvatusse ning saavutada tulemusi loomanäitustel. Kõikidel üritustel, oli see laat või rodeo, oli lastenurk, kus lapsed said lassot visata, sadulas istudes ratsutamist imiteerida, riietada ennast tõeliseks kauboiks, kunstlehma peal proovida lehmalüpsi jms.
Näituseloomad olid eeskujuliku käitumisega. Loomaga hakatakse tegelema juba alates vasika east. Paar kuud enne näitust saab loom spetsiaalset „näitusesööta“, et loom saavutaks parima kehakonditsiooni ja karv läigiks. Looma välimusele viimase lihvi andmine enne areenile minemist on omaette teadus. Selleks on igal talul kaasas spetsiaalne loomapuur, väike õhupuhur, erinevad kosmeetilised vahendid – geelid, vahud, spreid, pügamismasinad, kraasid, harjad jne. Harjamiseks on oma skeemid ja kindel järjekord, ei ole nii et lihtsalt tõmbad karvad sirgu. Oli tore vaatepilt, kui kogu meeskond toimetas looma kallal. Mõne looma juures oli 5 inimest korraga toimetamas.
Loomade esitlejatel ühtset riietust ei olnud.
Areeni kõrval oli pikk laud suurte kilesse pakitud vaagnatega, millel erinevad maiustused, muu söögipoolis ja vahvad käsitöötooted. Pealtvaatajad said osta omale meeldiva vaagna loosipileteid. Iga osariigi tõuühing paneb kokku ühe vaagna, mis show lõpus pileti ostnute vahel välja loositakse ning piletite müügist saadud tulu läheb noorte erialaseks koolitamiseks. Vaagnad tundusid küllaltki hinnalised, kuid kunagi ei tekkivat probleeme nende müümisega, sest vanemad kasvatajad teavad kuhu see raha läheb ja on selle nimel valmis oma panuse andma. Müügil oli ka kohaliku nö limusiiniklubi poolt välja antud kokaraamat, kus sees igaaastase kokandusvõistluse parimad palad, ikka limusiini tõugu veiste lihast. Esimene selline kokandusvõistlus toimus 1993 aastal ja nüüd on igasuvine üritus, millest võtavad osa erinevate osariikide tiimid. Tulu kokaraamatu müügist läheb kohaliku limusiiniklubi projektide rahastamiseks: noorte kasvatajate kingitusteks ja auhindadeks, Usa noorte limusiinikasvatajate organisatsiooni toetuseks ja ka ühe stipendiumi programmi rahastuseks.
Söögisaali seinal on suurelt kirjas näitusel osalemise eesmärgid (peale võitmise loomulikult):
*Kohtu uute inimestega, sõlmi tutvusi oma valdkonnas tegutsejatega, sest iial ei tea millal elu võib taas teie teed ristata ning siis on tore näha tuttavat naeratavat nägu!
*Loo mälestusi koos oma pere ja kollektiiviga – kui palju ikka on neid tegevusi, mida üheskoos traditsiooniliselt teete ja mida ka aastate pärast sooja tundega meenutada saate!
*Arene ja täienda, õpi mõni uus nipp või oskus teisi jälgides – alati on midagi õppida ning alati on erinevaid meetodeid, kuidas olukorda lahendada. Ei maksa kinni jääda vanasse põhimõttel, et alati on nii tehtud – võib-olla uus meetod on kiirem ja effektiivsem, ole selle avatud!
*Inspireeri teisi ja jaga enda oskusi – ka sina oled kunagi algaja olnud!
* Alista oma hirmud – päeva lõpus on kuradima hea tunne!
*Sea uued ja veelgi kõrgemad eesmärgid, sest paigalseis on taandareng!
*Sa ei pea uuendustega kaasa minema, mitte keegi käsi! Küll aga pead sa konkureerima teiste kasvatajatega, kes lähevad uuendustega kaasa.
Kahe näitusegrupi vahel sai Kerttu tutvustada ka kõigile näitusel viibijatele Eesti limusiinikasvatust. Samuti andsime meie üle auhinna parimale lehmale koos vasikaga.
Lim-Flex ehk limusiini ja anguse ristand
Eelkõige Ameerikas kogub järjest enam populaarsust limusiinide ristamine angusega. Limusiini tõug annab tugeva lihastiku ning angus annab lihale marmorse. Tarbija nõudlus marmorja liha järele on järjest suurenemas.
Musta looma eelistamine sai alguse juba 90-date algul, kui tarbija hakkas eelistama mahlasemat liha. Tolleaegne tõuaretus oli ka Ameerikas veel lapsekingades ja kõige lihtsam oli lihatööstuste jaoks hakata maksma musta värvi loomade eest suuremat hinda, praegu umbes 20 penni rümba kilo eest rohkem, kui teist värvi loomade pealt.
Samas enamus Ameerika poodides müüdavast lihast toodetakse suurtes nuumafarmides, kuhu ostetakse väga erinevat värvi loomi kokku erinevatest riikidest.
Küsimuse peale, kas neile endile meeldib selline ristamine, vastati et meeldivusega ei ole siin midagi pistmist – aretatada tuleb seda, mida turg nõuab ja turg nõuab Lim-Flexi.
Ameerika teadlased on asunud limusiinidel otsima geeni, mis annab lihale marmorsuse. Siis kaoks vajadus marmorsuse saamiseks limusiini teise tõuga ristata. Samuti tahavad nad rohkem kasutada Inglise tõumaterjali loomade lihakuse tõstmiseks ja koolitada tarbijat, et värv ei määra liha kvaliteeti.
Limusiinide tõu näitusel olid 90% musta karvkattega Lim-Flexid. Meile jäi silma, et areenile oli toodud nõgusa selja, suure kõhu, tugevalt tõusva laudja ja tõusva sabajuurega loomad. Selle kohta pärides selgus, et ameeriklased just selles suunas näituse Lim-Flexi aretavadki, sest ilus olevat tagantpoolt vaadata kõrget looma, sest muidu on Lim-Flex selline matsakas ja lühijalgne. See olevat puhtalt iluline teema, millele pööratakse tähelepanu näituseloomade puhul. Aretusloomadel, kes kunagi näituseringi ei satu, on teised nõudmised. Iluideaal on nimelt poegimisel siiski probleemiks.
Puhtatõuliseks limusiiniks loetakse USA-s juba 87,5% Li veresusega looma.
Aretuse eesmärkon homosügootne nudi ja homosügootne musta värvi loom.
Ka aretuskarjades kasutatakse ristandpulle. Täisti tavaline on, et näituselooma ema on näiteks 52% Li ja isa 44% Li.
Farmidel, kes aktiivselt näitustega tegelevad, ongi karjast 3-6% näituseloomad, kellele kehtivad teistsugused aretusnõudmised. Näituseloomadele söödetakse palju lisasöötasid (nt puuvilla) ja seda on ka näha. Loomad on rasvunud ja kindlasti mitte aretuse konditsioonis.
MAGNESS rantšo
Seal tehti meile bussiekskursioon.
Vanaperemees Bob Magness müüs 50-datel oma 50 HF ammlehma ja lõi kaabeltelevisioonifirma. See on tulus siiani. 1981 aastal ostis ta rantšo Wyoming´is kus oli 3000-pealine kommertskari. Kuna ta ei leidnud piisavalt õiget tüüpi ja häid tõupulle, alustas ta Li tõugu loomade kasvatamisega. Tegeldi peamiselt liha tootmisega. Tõuloomade aretusega alustati 1990-tel. Siis hakati ka näitustel käima. Ettevõtet juhib Bobi poeg Gary Magness. Hetkel aretatakse nii limusiini kui limflex karja. Täna on ettevõttes üle 600 ammlehma. 75% karjast seemendatakse kunstlikult, igal aastal sünnib ka 150 embrüosiirdatud vasikat. Igal aastal müüakse 150 lehmmullikat ja 50 pulli müügipäevadel teistele kasvatajatele tõuloomadeks ja 225 pulli lihatööstusele.
Eesmärk on aretada nö tasakaalustatud looma, et nii emaomadused kui lihakus oleksid võrdselt head. Oma loomi uuritakse nii DNA uuringute, ultraheli-skriiningute kui läbi lineaarse hindamise. Tõuloomadel on olulised omadused poegimiskergus, lihakus, söödaväärindus, kere lihastus, kere pikkus, liha marmorsus.
Ettevõte kuulub pea igal aastal Beefmagasini topp 100 lihaveisekasvataja hulka. Ettevõtte ärifilosoofia on: Limusiini ammlehmad ja pullid, kelle kiire kasv on tasakaalus hea söödaväärindusega, sobivad kõigile.
OSCHNERI rantšo
Asub 60 miili Denverist põhjas Kersey´s. Pererahves Kevin ja Julie Ochsner toimetavad siin oma kolme lapsega koos.
Esimesed ristandlimusiinid sündisid anguse ammlehmadel 1970-l aastal. 1998 aastal oli talus juba 30 puhtatõulist limusiini ammlehma.
Pregu on talus 150 ammlehma, kellest 50% on puhtatõulised limusiinid ja 50% limflexid. 75% loomadest on musta värvi, 25% punased. 70% lehmadest seemendatakse, nende karjast on ka mitmed lehmad embrüodoonoriteks.
Nuumaloomad kastreeritakse 8 kuu vanuselt võõrutamise ajal, et oleks üks püüdmine. Siis saavad ka vaktsiinid ja siseparasiitide tõrje. Teoreetiliselt aga peab pere õigemaks 3-6 kuu vanust kastreerimist.
Terviseprobleemid – hingamisteede haigused, silmapõletikud (kuna õhk seal kuiv ja tolmune, esineb seda palju), mädapaised sõrapiirkonnas.
Loomi kaalutakse võõrutusel (+- 280 kg) ja aastaselt (500+kg).
Rohumaadelt saavad aastas 4 niidet aga ainult siis kui korralikult väetada ja ka kasta, sest sademeid on vähe.
Minimaalselt 14 päeva lasevad karjamaal puhata enne uue grupi karjatamist. Jälgivad hoolega, et hein ei kasvaks liiga kõrgeks ja seega ei kaotaks toiteväärtust.
Pere eesmärk on aretada näitustel kõrgeid kohti saavutavaid hea kehaehitusega hästi käsitletavaid veiseid, kuid pööravad tähelepanu ka lihastusele ja rümba heale lõigatavusele.
Perenaine tegeleb lihamüügiga oma firmas Ochsner Tenderlean Beef . Loomad tapetakse teenustööna lihatööstuses, lõigatakse tellimuse alusel poolkeredeks või veeranditeks, laagerdatakse 21 päeva ja müüakse ligi 150-le kliendile.
Talul on 250 aakrit haritavat maad, millel nad kasvatatakse maisi, lutserni, kaera ja heina. Nad rendivad lisaks 4500 aakrit heina- ja karjamaad. Suurimad probleemid on maa ja vee hind ja kättesaadavus. Kevin arvab, suurim väljakutse limusiinikasvatuses on vanadest stereotüüpidest lahti saamine, eriti mis puudutab limusiinide iseloomu.
Siin oli samuti tegemist äärmiselt toreda pererantšoga. Oma vanematelt võttis praegune peremees selle talu üle ning kasvamas on temal omakorda poeg, kes praegu küll vaid 15 aastane, kuid juba täismehe eest tööd tegemas koolist vabal ajal. Meile tutvustasidki loomi peremees ja poeg hobustel, demonstreerides ka karjast looma välja võtmist. Tütred tegelevad näituseloomadega, kuid nende elu ja töö on tulevikus siiski talust väljaspool, nende endi sõnul ja nii olevat seal kombeks.
Ameerika suurim nuumabaas – Five Rivers Feedyard
See oli meie jaoks silmiavav kogemus. Alguse sai pisikesest perefirmast, mis juba 1968 aastal kasvas maailma esimeseks 100 000-pealiseks nuumafarmiks. Praeguseks on ettevõte kasvanud väga suureks omades 11 osakonda 6-s osariigis. Neis peetakse kokku 900 000 looma päevas ja seal töötab üle 600 inimese. Nuumatakse ainult härgasid ja mullikaid. 60% mullikad, 40% härjad.
Meie külastasime Kuner feedlot´i.
Siin oli hetkel nuumal 90 000 pead. Iga looma kohta on 160 ruutjalga ehk 14,86 ruutmeetrit pinda. Loomi nuumatakse 150 – 180 päeva, nad söövad 2,8 milj naela (1270 tonni) sööta päevas. Baasis töötab 60 inimest.
Toodetakse tava- ja naturaalseid (mahe) veiseid. Traditsiooniliselt nuumatud, ehk lisasöötadega, mis sisaldavad ka GMO-d ja kasvuhormoone, on juurdekasvud 2,8-3,5 kg/ööp. Naturaalselt ehk siis ilma lisasöötadeta on juurdekasvud 1,27-1,59 kg/ööp.
Loomade nuumaperiood on jagatud kolmeks etapiks, iga etapi söödaratsioon on erinev. Sööt koosneb aurutatud muljutud maisist, maisisilost, heinast ja rohujahust. Miksersöödale lisatakse veel mikroelemente ja vett.
Hommikul kell 5.00 algab esimene söödaring, mil jagatakse välja 60% söödast ja õhtune söödaring lõppeb 20.00. Söödalava on 3 miili pikk.
Kui mikser on lõpetanud tavasööda jagamise, pestakse see enne maheloomade söötmist ära. Sama käivat nii muude masinate kui silohoidlate, punkrite jms kohta, vähemalt teoreetiliselt. Mõlemale tootmissuunale on oma kliendid, kuid nõudluse suurenemist tunnetavad rohkem ökoloogilise looma järele. Hetkel jaguneb 1:3 lisasöödaga nuumamise kasuks, kuid planeerivad suhet muuta 2:3 mahetootmise kasuks.
Loomi ostetakse kokku erinevatest riikidest, näiteks Mehhikost jne.
Ostetud loomad vaktsineeritakse ja manustatakse ussirohi. Paigaldatakse ka implantaat kasvuhormooniga (ainult tavanuuma veistele). Nuumabaasis oli loomadel ühes kõrvas 2-4 märki. Lisaks looma individuaalsele numbrile näitab kõrvamärk millisest farmist ja mis piirkonnast on loom pärit, kuhu see loom edasi müüakse ehk kelle jaoks teda nuumatakse ja kas see loom on olnud haige ja teda on ravitud. Samuti näitab kõrvamärgi värv tõupuhtust – kollane on alla 50 % limusiin, must on üle 50% limusiin, punane on 100 % limusiin.
Kui mõelda mastaabi peale ehk selles nuumabaasis oli 500 aedikut, milles igaühes on 200 looma, siis tõesti lihtsustab selline märgistamine majandamist. Nemad ei prindi oma Liisust loomade nimekirja välja ja ei käi siis igale loomale otsa vaatamas. Selles nuumafarmis oli korraga nuumal rohkem loomi, kui Eestis lihaveiseid kokku on!
Kõrvamärkide kaotamisega neil erilisi probleeme pole, kuna nendes nuumaaedikutes pole peale ühe automaatjootja ja ümara äärega betoonist pika söödaküna mitte midagi, mille vastu loomad end sügada saaksid ja selle tõttu märke kaotaksid.
Ka varjualused puudusid, mida oli küllaltki kurb vaadata – süsimustad rasvunud loomad väikeses aedikus koos lauspäikese käes, jalgealune mustaks trambitud. Mingit allapanu ei kasutata, päike kuivatab kiiresti selle, mis saba alt välja tuleb.
Kuna nad ostavad loomi sisse erinevatest farmidest, on tapaküpseks saamise vanus varieeruv alates 14 kuust kuni 24 kuuni. Projektidesse lähevad rümbad 300 kg ümbruses, lihtsalt kombinaati viies 400+ kg ümbruses.
Igal päeval sõidab ratsa üks töötaja kõik aedikud läbi ja otsib haigeid loomi, kes siis vajadusel eraldatakse ja ravitakse. Selline loom aga enam projektidesse ei kõlba ning seetõttu on vaja ta märgistada. Hukkumine on meie üllatuseks vaid 5%.
Alates 2011 aastast osalevad nad osade loomadega Aspen Ridge Natural Programmis. Sellesse programmi saab müüa loomad, kellele ei ole kunagi manustatud hormoone ega steroide, ei ole kasutatud antibiootikume ega ionofoore. Ega loomset päritolu sööta või rasvu. See on kontrollitav ja tunnustatud programm.
Rodeo show
Rodeo show jättis kustumatu mulje. Midagi sellist oleme vaid televiisori vahendusel näinud. Seal oli rodeo nii härgade kui ka hobuste seljas, lassoga vasikate püüdmine ja omaette vaatamisväärsus oli nende kauboide osav tegutsemine areenil, kes oma igapäevatööd seal tegid.
Sõnadega on raske seda edasi anda. Seetõttu lisame pilte ja videosid.
Kui meeldiv teatud trikke vaadata on, jääb igaühe enda otsustada. Samas on see spordiala Ameerikale väga iseloomulik ja traditsiooniline.
Kui inimene tahab lasta ennast looma seljast maha pilduda, on see tema vaba valik. Kui aga vasikat lihtsalt lõbu pärast mööda maad lohistada, tekib küsimus selle vajalikkuse kohta. Küll aga peab selle ürituse kaitseks ütlema, et jälgisime telgitaguseid ja loomade eest hoolitsetakse seal tõesti hästi. Korralikud boksid, söök-jook ja varjualune olid tagatud ja loomad heas konditsioonis.
Jälgides tähelepanelikult loomade käitumist areenil, ei jäänud mulje stressis või väärkoheldud loomast. Nad on harjunud, et teevad oma etteaste ära ja suunduvad oma väravast tagasi söötmisalale. Üritasin selle ka videos tabada. Mõned vasikad pääsesid lahti ja nad ei hakanud pea seljas paaniliselt mööda areeni ringi jooksma vaid jäid rahulikult aia äärde heina sööma. Loomulikult ülistati igal võimalikul viisil Ameerika Ühendriike. Etendus algaski pea poolt areeni katva USA lipu laialitõmbamisega ja hümni laulmisega. Sellele järgnes väike sõjaväetehnika demonstratsioon. Kõik kohalikud käisid ringi kaabude ja vestern stiilis riietusega, mis lõi meeleoluka õhkkonna.
Fillmore Ranch
Talu sai alguse 1917 aastal. Sel ajal kasvatati erinevat tõugu loomi. Praegune pererahvas Brent ja Angi Fillmore on neljandat põlve talupidajad. 1970-tel hakati pidama limusiini tõugu loomi. Erinevatel aegadel on talus peetud 100 – 1700 looma. Nii suurt loomade arvu kõikumist põhjustab piirkonna kuivus (vee puudus) ja maa kättesaadavus erinevatel aegadel. Taluperele meeldib limusiini kehaehitus ja pikaealisus. Keskmisena vajab üks loom 40 aakrit maad. Fillmore rantšo asub väga kuiva kliimaga alal, vahel peab veisekari rändama kuni 2 miili, et vett juua. Kuigi kaktuseid peetakse sealkandis umbrohuks, siis talupere ei hävita neid, sest lehmade jaoks on kaktused varjumisvõimaluseks poegimishooajal. 300 looma seemendatakse kunstlikult igal aastal. Kes tiineks ei jää, läheb müüki. Kaotatud vasikatest umbes 3% on koiottide ja mägilõvide töö. 2-aastaseid pulle nuumatakse. Need viiakse oksjonile, igal aastal müüakse umbes 80 pulli ja 20 mullikat. Kõige keerulisem probleem loomapidamise juures on karja vedamine kuna valitsus on kehtestanud loomaveo autojuhtidele uued reeglid. Et aga vihmavaesel perioodil tuleb kogu kari parematele karjamaadele vedada, os see suur mure. Talus on 400 looma neist 350 tõuraamatu limusiini. Kasutuses on 17000 aakrit karjamaad.
Selles talus väljendub aretustöös just oma perest hoolimine. Oluliseks peetakse looma iseloomu põhjal prakeerimist. Peremehe sõnul ei ole mitte ükski loom väärt riskeerimist pere ja töötajate eluga. Samal ajal kui isa kõnet pidas, jooksidki lapsed loomade aedikute vahel ja mängisid oma mänge. Selles rantšos prakeeriti koguni 80% loomadest ja nüüd tegeletakse karja taassuurendamisega sisseostetud rahulike loomade näol.
See tundus nii üüratu protsent, kuid otsus oli tulnud äärmiselt lihtsalt, sest selle pereisa sõnul loomad saab ta asendada, last aga mitte ning samuti ei taha ta, et tema endaga midagi juhtuks ja lapsed isata jäävad.
RUNNING CREEK RANCH
Elizabeth, Colorado
Pereettevõte asub 40 miili Denverist lõuna suunas. Limusiinide aretusega on tegeletud alates aastast 1971. See farm jättis meile parima mulje ja sooja tunde. Oli tunda, et seal tegutsetakse südamega – õnneliku moega olid nii loomad, pererahvas kui ka töötajad. See oli üks parimaid farme, kus heakorrale võis anda 100 punkti 100-st.
Ei ühtegi vanaraua hunnikut, kilejupikest ega muud olmeprahti, mis paratamatult majandamise käigus tekib. Kõik tööriistad olid omal kohal – oli tehnikaala, söödaala, laudas olid kõik põrandad puhtad – kõik vajalik samas käepärast aga lihtsalt naelte otsa riputatud. Arvasime, et suurkoristus on külaliste jaoks tehtud. Seda küsimust on vist ka varasemalt juba küsitud, sest giid ütles esimese asjana, et selline vaatepilt valitseb siin koguaeg , mitte vaid külaliste saabudes. Olles just eelmisel päeval käinud farmis, kus olukord oli pigem vastupidine – kõik justkui toimis aga heakord ei olnud kõige paremal tasemel, siis Running Creek Ranch tekitas tõelise inspiratsioonipuhangu – ka nii on võimalik majandada.
Rantšos raisku ei lase nad midagi – näiteks kuivas ära oja ääres vana paju ning see lõigati seibideks, põletati peale rantšo embleem ja nüüd jagatakse neid mälestuseks külalistele.
Ääretult tore oli näha seal 4 põlvkonda koos tegutsemas. Kõige vanem on aktiivsest tööst kõrvale tõmbunud, kuid siiski sõnaõigusega otsustamisel ning kõige noorem esialgu veel mängutasandil.
See rantšo hoiab traditsioone au sees. Kui enamus on läinud mugavama ja kiirema vastupanu teed, kasutades karjaajamisel džiipe, ATV-sid, siis nemad kasutavad vaid hobuseid ja muulasid. Talveperioodil kasutavad ka söötmisel hobuseid – hiiglasemõõdus belglasi. Välimus on petlik, sest nii leebeid hobuseid pole me veel näinud.
Iga looma elu on selles rantšos väärtuslik – kõrges eas tabas ühte ruuna silmakasvaja. Minna lihtsama vastupanu teed ja vana hobune magama panna, nagu üks veterinaar oli soovitanud, ei käinud neil isegi mõttest läbi. Pöörduti teise ja kolmanda veterinaari poole, kes lõpuks oli nõus proovima. Ravi oli pikk ja vaevaline, silm eemaldati ja hobuse ümberõpe võttis aega, kuid vaatamata tühjale silmakoopale oli see hobune väga õnneliku moega ja teenib oma pererahvast ustavalt veel aastaid.
Talvine söötmine näeb välja niimoodi, et lakast aetakse käsitsi hein lavatsi peale. Hobused veavad lavatsi põllule ning taaskord visatakse lavatsi pealt hangudega hein maha. See võtab kauem aega kui tehnikat kasutades, kuid nad vaatlevad selle töö käigus oma loomi ja avastavad koheselt probleemid, mis reageerimist vajavad. Lisaks loob selline otsekontakt ja tegutsemine tugeva sideme looma ja inimese vahel ning kari on rahulikum ja inimsõbralikum, mis on nende jaoks äärmiselt oluline.
Neil on 1250 registreeritud limusiini, kellest aretuseks müüvad igal aastal 250 pulli ja 300 mullikat. Aretusse müüakse loomad, kellel on parimad näitajad nii poegimisekerguse, temperamendi kui juurdekasvu osas. Poegimisabi praktiliselt ei antagi, seetõttu selle rantšo kõige olulisem aretustunnuse ongi poegimisekergus. Selle nimel on prakeeritud mõnedki muude näitajate suhtes peaaegu ideaalsed loomad. Selle tunnuse poolest on nad tuntud ning kui teine farmer soovib oma karjas seda tunnust parandada, pöörduvad nad just Running Creek Rantšo poole. Kasutavad ka kunstlikku seemendamist.
Sünnikaal on limusiini kohta väike – vaid 36-38 kg.
30 emaslooma kohta on üks pull, kes on karjas 60 päeva. Sugupullidel peavad üheks oluliseimaks näitajaks munandite ümbermõõtu.
Tiinuseid kontrollitakse ultraheliga. Kõrge aretusväärtusega loom saab vajadusel ravi ja tehakse sundseemendus, väheväärtuslik prakeeritakse kohe mittetiinestumise korral.
Karjamaal on protseduuride tegemise kompleks, kus on karusell, koridorid, puurid, kaalud ja muu vajalik toimingute tegemiseks (võõrutamine, kaalumine, märgistamine, tiinusekontroll, seemendamine, laadimine jne) asub justkui pitsakujulise põllu keskel ning kõik 6 karjakoplit ehk pitsalõigud, kus on erinevad grupid, jooksevad otsapidi kokku niiöelda pitsa keskele. Niiviisi on neil võimalik kogumispunktis iga grupiga individuaalselt tegeleda, segamata teisi. Need lõigud ei ole muidugi sirgjoonelised, kuid suubuvad siiski kõik keskele kokku.
Kõigepealt pakuvad oma loomi tõuloomadeks teistele kasvatajatele ja seemendusjaama. Kui seal müügiks ei lähe, pakuvad projektidesse (nagu meil nt Baltic Grassland Beef) ning kui ka sinna ei kvalifitseeru, liiguvad edasi järgmisesse müügipunkti ehk lihakombinaadi kokkuostjate punkti, kelle nõudmised pole nii kõrged ja võtavad põhimõtteliselt kõik vastu.
85% loomadest lähevad siiski projektiloomadeks või aretusse.
Meile tehti demonstratsioonesitlus vasikate märgistamise ja vaktsineerimise osas.
Märgistavad nad lisaks kõrvamärgile ka kuuma rauaga. Kõigepealt ajasid kogu karja ühte aedikusse ja hobuste ja muula abiga sorteerisid ammed sealt välja, kuni aedikusse jäid vaid vasikad. Üllataval kombel olid nii ammed kui vasikad küllaltki rahulikud, vaatamata rahvamassile, kes neid aia äärtes jälgis.
Edasi püüdis üks kauboi vasika tagajalgadest lassoga kinni ja lohistas ta hobusega tõmmates aedikust välja. Teine viskas samal ajal silmuse loomale kaela, mille teine ots oli maasse kinnitatud. Nii tõmmati vasikast sirgeks ja pingule. Kolmas mees tuli kuumaks aetud rauaga, mille otsas oli nende rantšo märk. See liha kõrbemise lõhn oli päris jube ja kogu see protseduur ise samuti.
Samal ajal tehti kiiresti vaktsiinsüst, pärast mida vabastati vasikas ja ta sai amme juurde tagasi joosta, või õigemini lombata.
Kuuma rauaga märgistamist nad peavad kasutama karjavaraste pärast, kes kõrvanumbrid lihtsalt maha lõikaksid. Suheldes austraalia kasvatajatega, teevad nemad sama asja samal põhjusel, kuid kasutavad külmutamist, mis olevat loomale leebem variant. Hiljem selgus, et tavaliselt toimub kõrvetamine siiski puuris.
Peasponsor Alltech tooted tutvumiseks
Tangid, mis vasikaid märgistades võtavad korraga ka DNA proovi (NEOGEN koostööd Allteciga)
Lakumineraali ümbris, mis on biolagunev (kaob katkiste plastämbrite ja –vannide probleem)
Orgaanilised mineraalid ja palju meile juba tuttavad Alltechi tooted
Lõpetuseks
Me külastasime väikeseid pererantšosid ja ka suurt masstootmise nuumafarmi, kes olid kõik meie saabumiseks ettevalmistusi teinud. Pea iga farmi juures pakuti söögi- ja joogipoolist ja loomulikult oli eranditult taldrikul lihaveis. Veiseliha on ka restoranis sealihaga üsna ühes hinnas.
Kokkuhoidmist, pere väärtustamist ja traditsioonide jätkamist tunnetasime selle reisi jooksul igal sammul. Farmides tutvustati lisaks oma pereliikmetele (tutvustati ka neid liikmeid, kes talupidamisega otseselt ei tegele) ka töötajaid ning oli tunda, et töötajatesse suhtutakse justkui pereliikmetesse, seda eriti just perefarmide puhul.
Meenus jälle vana tuntud tõde, et toota tuleb seda, mida saab müüa.
Me tõdesime veel kord, et me oleme siin Eestis õnnelikud inimesed, sest saame iga päev süüa puhast Eesti toitu.
XXXIII Rahvusvahelist Limusiinikasvatajate kongressi külastasid ja kokkuvõtte tegid
Kerttu Trahv ja Diana Pärna
Kongressi tutvustav videolõik
https://www.youtube.com/watch?time_continue=2&v=I553zChxEz0
ILC facebooki leht – pildid ja videod
https://www.facebook.com/2018InternationalLimousinCongress/
North American Limousin Foundation (NALF) koduleht
Siin on infot kongressi ja ka sihtasutuse enda kohta
http://nalf.org/about-nalf/international-limousin-congress/
Viide Iirimaa limusiinide kodulehele, kus samuti väike kokkuvõte
https://www.irishlimousin.com/2018/07/21/day-day-international-limousin-congress-2018-denver-colorado/
Mõned huvitavad kodulehed, mis kongressiga seotud:
www.americancattleservices.com
www.lavrencefamilylimousin.com
Youtube kanal : Cattlemen to Cattlemen
