Selle loo kirjutamist ajendas alljärgnev lugu, mis hiljuti juhtus ühes ettevõttes.
Perenaine läks õhtuhämaruses üksinda ilma telefoni ja vitsata metsasele majadest kaugel asuvale karjamaale vaatama, kas mullikas on ehk poegimas ja vajab abi. Ta ei öelnud oma kodus olevale lapsele, kuhu läheb. Loomi ei olnud näha ja ta läks ikka kaugemale ja kaugemale padrikusse, kuni kuulis, et keegi on läheduses. Leidiski omaette oleva punase lehma (mitte selle mullika, keda otsis). Ja see (õnneks nudi) lehm ründas teda peaga ja hakkas siis esijalgadega naise seljas sõtkuma. Kuidagi õnnestus perenaisel püsti saada, aga lehm tuli uuesti, lennutas teda nagu tuusti mööda maad, püüdis ikka esijalgadega tallata ja enne ei lõpetanud, kui inimene enam liikuda ei suutnud. Loom eemaldus mõne meetri peale ja jäi vaatama. Kui naine lõpuks oli võimeline mingil moel hingama ja jalgu alla võtma, sai ta pagema. Tal vedas, et jalad jäid terveks ja ta suutis ise umbes poole kilomeetri kauguselt koju koperdada. Järgmisel hommikul leidis peremees koplist enneaegse ja surnult sündinud vasika.
Kiirabiarstid rääkisid, et veiste tekitatud traumasid tuleb ette üsna palju. Enamus neist on seotud lüpsilehmadega – jala peale astumised, sarvede ja jalaga löömised. Kuid kõige raskemate tagajärgedega õnnetused on põhjustatud kas sugupullide või lihaveiste poolt.
Selle juhtumi taustal otsustasime Baltic Grassland Beef´i projektijuhi Annega ka teistele lihaveisekasvatajatele meelde tuletada tõed, millele peaks aegajalt mõtlema iga lihaveisekasvataja, kes ei soovi oma tervisega riskida.
Veised, nagu ka kõik teised farmiloomad, on karjaloomad ning seetõttu tunnevad ennast sellises keskkonnas ka kõige turvalisemalt. Looduslikes tingimustes elavad veised pigem 15-20 loomast koosnevates, harvem ka suuremates gruppides. On leitud, et veised suudavad ära tunda 50-70 looma. Mida väiksemad ja stabiilsemad on grupid, seda stabiilsemad ja lihtsamad on ka grupisisesed omavahelised suhted.
Karjas elamisel on oluline roll loomade ellujäämisel, sest kiskjatel on raskem nooremaid ja nõrgemaid loomi märgata ning tabada. Gruppides elamine soodustab ka noorematel loomadel sotsiaalse käitumise ning ellujäämise õppimist.
Agressiivsus ja hierarhia moodustamine on karjaloomade elu lahutamatu osa. Hierarhia pannakse paika esmalt arvestades loomade vanust, suurust, sarvede olemasolu, tervislikku seisundit, sigimistsükli faasi jne. Agressiivsus ning oma positsiooni eest võitlemine tuleb reeglina teravamalt päevakorrale siis, kui mõnda eluks vajalikku ressurssi napib – toit, vesi, mugav lamamiskoht jne. Ka siis kui loomad on liiga tihedalt koos ning ei ole võimalik säilitada oma isiklikku ruumi. Ehk lihtsamalt öeldes võiks agressiivsuse tõusu põhjuste osas tõmmata paralleele inimestega – näiteks väike palk, kõrged hinnad, halb ilm ja liiklusummikud loovad eelduse tigeda ja närvilise õhkkonna tekkeks.
Selleks et vähendada loomadevahelist agressiivsust tuleks kindlasti lihaveisekarjades jälgida, et kõikidele loomadele jätkuks piisavalt sööta, juua ning oleks piisavalt ruumi mugavaks lamama heitmiseks. Sageli väidavad veisekasvatajad, et ega kõik loomad nagunii ühel ajal ei söö ega lama, kuid probleeme võib tekkida just nõrgemate ja tõrjutud loomadega, keda tugevamad asemele ei luba või kes sealt minema aetakse.
Peale hierarhiaga seotud agressiivsuse esineb sellist käitumist ka hirmu, valu ja stressi olukordades. Palju sõltub sellest, kas ja kui tihti farmer oma loomadega kontaktis on ning kuidas ta neid kohtleb. Harvad kontaktid ja negatiivsed kogemused inimestega loovad kergesti võimaluse hirmu tekkimiseks ja sealt edasi juba ründamiseks.
Eraldi tuleks välja tuua muidugi loomade transport ja meditsiinilised protseduurid, sest nende tegevustega on lisaks farmi tavalisele seltskonnale seotud ka võõrad inimesed, hääled ja lõhnad, mis tekitavad suure tõenäosusega suurema stressi ja vigastuste tekkimise ohu. Samuti suurendab õnnetusohtu see, kui loomadega tegelemisel, näiteks karja ajamisel, osaleb kogemusteta ja väljaõppeta inimesi.
Täiesti eraldi kategooria on poegivad lehmad ja mullikad. Tavaliselt peetakse pulle agressiivsemateks kui lehmi, kuid poegimise ajal võivad ka kõige rahumeelsemad loomad ebameeldivalt üllatada. On täiesti loomulik ja ka vajalik, et poegiv lehm kaitseb oma vasikat ohu eest. Selle ohu hulka kuulub ka inimene. Vasika kasvades peaks selline kaitsev käitumine vähenema. Poegivate loomade agressiivsuse peamised põhjused on instinktiivne kaitsev käitumine, mis on seotud hormonaalse taseme muutusega organismis, valu ja hirm.
Kuidas tähele panna ohu märke?
Veiste näomiimika, kõrvade ja silmade väljendusrikkus on oluliselt vähem ilmekad kui koertel ja hobustel.
Suurema osa infost oma meelestatuse ja kavatsuste kohta annavad veised kehakeele abil. Pea langetamine ja raputamine, sarvede vastase poole pööramine, enda suuruse demonstreerimine profiilis, maa kaapimine ja mörisemine viitavad agressiivsusele. Loomad, kes püüavad konflikti vältida, keeravad pea kõrvale ning üritavad taanduda. Oluline on märgata ka veise saba hoiakut, näiteks sabaga vastu külgi löömine võib olla tingitud kärbeste rohkusest, kuid võib viidata ka looma ärritusele. Vaata ka allpool olevat joonist. Seal on välja toodud veise saba asendid erineva liikumise või käitumise korral.
a) Jooksmine (galopp)/ vältimine/ liginemine
b) Urineerimine/ jooksmine (traav)/ võitlemine
c) Jalutamine/ roojamine/ lehmade seksuaalkäitumine
d) Seismine/ valu/ haigus/ tukkumine
e) Hirm/ tagaajamine/ kaitsev hirmutamine/ allaandmine
(Joonis. Clive Phillips (2002) Cattle Behaviour and Welfare.Lk 90. Blackwell Publishing)
Ärritusele ja hirmule viitab ka loomade sagedasem roojamine, mis on tingitud adrenaliini taseme tõusust ohuolukorras (loom vabastab ennast üleliigsest koormast enne võimalikku põgenemist).
Oma loomi tuleb usaldada, neid hästi kohelda ning neist hoolida, kuid samal ajal tuleks alati jälgida loomade käitumist. Ka kogenud lihaveisekasvatajatel tasub mõelda aegajalt järgnevatele punktidele.
- Tunne oma karja. Tea, kes on juhtloom, kes argpüks. Tea, kas keegi on poegimas või indlemas. Karjajuhiga hea läbisaamine on kogu karja käitlemisel väga oluline.
- Kui karja juurde lähed, ütle seda ka oma lähedastele või teistele töötajatele.
- Alati võta endaga kaasa laetud telefon ja enesekaitseks vits.
- Kui arvad, et karjas on poegivaid loomi, ära mine üksinda.
- Tea, mis toimub su selja taga.
- Vihmane ilm muudab materjalid ja pinnase märjaks ja libedaks. Siis on ka põgenemine keerulisem.
- Nii laudas kui karjamaal püüa vältida nö suluseisu jäämist. Tea alati, kust kaudu saad vajadusel kiiresti põgenema.
- Ära aja üksikut looma nurka. Selleks, et karja juurde tagasi pääseda, läheb ta kasvõi läbi aia või üle ajaja.
- Hoia vahekäigud ja loomade ajamise teed liikumist takistavast prahist puhtana.
- Pea meeles, et pole olemas ühtegi ohutut veise tõugu! Ka kõige sõbralikum loom võib käituda ettearvamatult ja ohtlikult.
- Närvilised ja agressiivsed loomad tuleb kindlasti karjast prakeerida ja mitte kasutada aretuses. Sageli on närvilistel loomadel ka väiksem juurdekasv, madalam rasvasus ja kõrgem liha pH tase.
- Enamus loomi on tegelikult sõbralikud ja toredad. Lihaveisekasvataja olla on ikka uhke ja hää!
Anne Pavlenko – Baltic Vianco OÜ ostujuht
Diana Pärna – OÜ Lahe Maamees perenaine
