Seda poegimisjärgset toitumisviga ei saa sa endale lubada esmapoeginud mullikatega.
Ilmunud 6. august 2025
Autor: Dagan Montgomery, Wyomingu ülikool
Angus Beef Bulletin EXTRA, Vol. 17, No. 8-A
Mullikad on veisekarja tulevik. Need noored emasloomad esindavad geneetilist progressi, aastatepikkust investeeringut ja karja pikaajalise tootlikkuse alust. Kuid nagu enamik karjakasvatajaid teab, on nad vaatamata oma potentsiaalile ka kõige nõudlikumad loomad haldamise seisukohast. Esimese tiinuse ajal ja pärast seda on korralik toitumine äärmiselt oluline, et mullikad taastuksid, oleksid valmis uuesti tiinestuma ja jääksid karja tootvaks loomaks.
Pärast esimese vasika ilmaletoomist seisavad mullikad silmitsi ainulaadsete väljakutsetega. Poegimisjärgne periood on lihaveise tootmistsüklis kõige suurema toitainetevajadusega aeg- ja esmapoeginud mullika jaoks on see veelgi nõudlikum aeg. Nad peavad samaaegselt imetama vasikat, mis nõuab palju energiat ning taastuma poegimisest, mis on sel hetkel olnud tõenäoliselt nende elu kõige stressirohkem kogemus. Oluline on silmas pidada, et nad ise on ka alles kasvufaasis ja peavad valmistuma uuesti tiinestumiseks- samal ajal konkureerides samas karjas olevate täiskasvanud lehmadega piiratud ressursside pärast.
Kuna keha eelistab energia jaotamisel esmalt elutähtsaid funktsioone, seejärel laktatsiooni, kasvu ja alles viimaks sigimist, võib igasugune energiadefitsiit viia hilisema või isegi ära jäänud indlemiseni. Kui nende toitainete vajadusi ei rahuldata selle kriitilise perioodi jooksul, väheneb nende võimalus samal suvel edukalt ueusti tiinestuda ning sellel võivad olla pikaajalised tagajärjed kogu sigivusele ja majanduslikule tulemusele.
Mullikad vs täiskasvanud lehmad: toitumisvajaduste võrdlus
Energia ja valgu kogutarbimise mõttes on esmapoeginud mullikate ja täiskasvanud lehmade vajadused sarnased samas laktatsioonifaasis. Erinevus seisneb aga söömisvõimes (vt tabel 1).
Lihtsamalt öeldes- täiskasvanud lehmad suudavad rohkem süüa. Nende vats on suurem ja nad kasutavad sööta tõhusamalt, mis annab neile eelise, kui sööda kvaliteet on keskpärane. Esmaspoeginud mullikate toidutarbimine on piiratud- eriti poegimise ajal.
Tabel 1. Täiskasvanud lehma ja mullika söödavajaduse võrdlus tõlgitud originaal artiklist. (TDN ehk Total Digestive Nutrients on seeditavate toitainete hulk ehk energia)
Nebraska ülikooli uuringud näitavad, et kolm nädalat enne poegimist väheneb sööda tarbimine umbes 17% taastudes normaalsemale tasemele alles umbes nädal pärast poegimist. See tähendab, et toit peab olema toitaineterikkam, et mullika energiavajadused väiksemas sööda koguses rahuldada.
Teisisõnu, mullikate ratsioonis peab valkude ja energia osakaal olema kõrgem, kui täiskasvanud lehmadel. Seetõttu on mõistlik võimaluse korral mullikad enne poegimist täiskasvanud lehmadest eraldada, et neid saaks toita toitaineterikkama söödaratsiooniga. Nii välditakse mullikate alatoitmist või lehmade ületoitmist.
Kehakonditsiooni hindamine toitumise jälgimiseks
Esmapoeginud mullikate hoidmine heas kehalises konditsioonis on ülioluline. Ideaalis peaksid nad poegima kehakonditsiooni hindamise (BCS) skaalal hindega 5 või 6 (skaalal 1-9) ning seda taset hoidma kogu paaritusperioodi jooksul. Madalama BCS-ga loomadel on pikem poegimisjärgne periood- aeg poegimise ja indlemise vahel. Mida pikem see periood on, seda väiksem on vimalus, et mullikas tiinestub soovitud aja jooksul. Et ta saaks igal aastal poegida, peab ta uuesti tiinestuma 60- 85 päeva jooksul.
Paraku paljudel tootjatel langeb mullikate BCS pärast poegimist alla soovitusliku taseme, mis vähendab võimalust varaseks tiinestumiseks, mis omakorda viib poegimise hilisemaks või looma koguni karjast välja.
Märkus: Levinud on väärarusaam, et madalama BCS-ga (alla 5) mullikal sünnib väiksema sünnikaaluga vasikas ning poegimisprobleemid vähenevad. See ei vasta tõele. Vasika sünnikaalu mõjutavad pigem geneetika, kui BCS ja see väheneb alatoidetud mullikal vaid vähesel määral. Madal BCS võib tegelikult poegimist raskendada, mullikat nõrgestada ning kahjustada tema võimet uuesti tiinestuda.
Suurema toitainetevajaduse rahuldamine
Kvaliteetse sööda pakkumine on oluline, kuid sageli ei piisa sellest, et katta minimaalsed toitainetevajadused- eriti Wyomingi karjades, kus loomad poegivad hilistalvel või varakevadel. Näiteks hein, mille üldine seeditav toitainesisaldus (TDN) on 58% ja toorvalk (CP) 11%, võib paberil tunduda hea just valgu tõttu, kuid jääb alla vajaliku 62% TDN-i, mida on vaja laktatsiooni ja uuesti tiinestumise toetamiseks esmapoeginud mullikal.
Seepärast on strateegiline söödalisa ülioluline Wyomingis, kus karmid taved ja hilised kevaded ei võimalda rohusööda tootmist mullikate vajadustega sammu pidada.
