Jaanuar ja veebruar on lihaveisekasvatajatele olulised kuud, sest paljud veised valmistuvad varsti poegimiseks. Selle perioodi edukus mõjutab otseselt ammlehma tervist, vasikate sünnnikaalu ja karja edasist tootlikkust. Üks kõige usaldusväärsemaid viise veise seisundi hindamiseks on keha konditsiooniskoor ehk Body Condition Score (BCS).

Kehakonditsioon (BCS) on subjektiivne visuaalne hinnang veist katva rasva hulga kohta, mis peegeldab lehma toitumuslikku seisundit. Seega kajastab skoor looma pikaajalisemat energiavarustust, mitte hetkeolukorda. Skaala jääb tavaliselt vahemikku 1- 9, kus 1 tähistab äärmiselt kõhna ja 9 rasvunud lehma. Kasutusel on ka teistsuguseid skaalasid, näiteks 1- 5, kuid mille põhimõte on sama. Kuigi süsteem kasutab skaalat 1 kuni 9 jäävad praktikas lehmad enamasti vahemikku 3-7, äärmusi esineb harva.

BCS on oluline tööriist karjahalduses, mis aitab hinnata ja juhtida veiste toitumust ning toetab juhtimis- ja söötmisotsuste tegemisel. Kehakonditsioon või selle muutused on veise toitumise hindamisel usaldusväärsemad kui eluskaal, kuna eluskaalu võivad mõjutada tegurid nagu soolestiku täituvus ja tiinus. Seetõttu ei kajasta eluskaal alati looma tegelikke kehavarusid. Näiteks võivad suure kehaehitusega loomad olla küll kaalult raskemad, kuid väiksemate energiavarudega kui väiksema raamiga loomad, kelle kehakonditsioon on parem. Seega on kehakonditsioon informatiivsem näitaja, kui ainult kehamass. Enamiku lihaveiste ideaalne kehakonditsioon jääb vahemikku 5-6, sõltuvalt nende tootmisfaasist.

Kehakonditsiooni hindamise piirkonnad

Internetis leidub rohkelt fotosid ja videosid, mis aitavad BCS-i ehk kehakonditsiooni hindamist õppida. Lihaveiste kehakonditsiooni hindamisel vaadeldakse ja katsutakse kuut peamist kehapiirkonda, mis annavad parima ülevaate looma rasvavarudest ja toitumuslikust seisundist.

Allikas: (Felix et al., 2024)

BCS hindamise võtmealad on:

Selgroog
Hinnatakse, kui selgelt on lülisamba ogajätked nähtavad või tuntavad. Kõhnal loomal on need teravad ja selgelt eristatavad, heas konditsioonis loomal kaetud rasvaki

Ribid
Hinnatakse, kas ribid on visuaalselt nähtavad või tuntavad vaid katsudes. Optimaalse BCS-i korral ei ole ribid silmaga nähtavad, kuid neid võib kerge survega tunda.

Puusanukid
Puusanukid ja istmikuluud on peamised piirkonnad, kus looma lihastiku ja rasvkoe kadu avaldub. Need on puusaluude ülemised väljaulatuvad osad. Teravad ja selgelt nähtavad puusanukid viitavad madalale BCS-ile.

Istmikuluud 
Asuvad saba all. Teravad ja selgelt nähtavad istmikuluud viitavad vähesele rasvavarule; hästi kaetud piirkond näitab head konditsiooni.

Sabaümbrus 
Sabakondid asuvad puusade tagaosas ja on looma kehakonditsiooni skoori peamine näitaja. Sabaümbruse hindamisel hinnatakse sabajuure all olevat ruumi. Sabajuure ümbrus optimaalse kehakonditsiooni juures peaks olema täidetud, kuid mitte rasvunud.

Rind 
Hinnatakse rinnaku suurust ja kuju. Rasvkoe ladestumine rinna piirkonda viitab kõrgemale BCS-ile. Liigne rasv siin võib olla märk ülekaalust.

BCS-i hindamisel soovitatakse kasutada nii vaatlust, kui ka käega katsumist, eriti talvekarva või määrdunud loomade puhul. Ükski piirkond ei anna täielikku pilti – hinnang tehakse kõiki kuut piirkonda koos hinnates.

Veiste kehakonditsiooni (Body Condition Score) üksikasjalik kirjeldus
1 Õla, roiete, selja, puusaluude (hooks) ja istmikuluude (pins) luuline ehitus on terav ja selgelt nähtav. Rasvkoe ja lihastiku olemasolu on väga vähene.
2  Tagakeha lihastus ja rasvkoe ladestumine on vähene. Lülisamba ogajätked on teravad ja selgelt nähtavad ning nende vahel on märgatav vahe.
3  Rasv hakkab katma nimmeosa, selga ja eesmisi roideid. Ülemised luulised struktuurid on veel nähtavad. Lülisamba jätked on kergesti eristatavad, kuid vahed nende vahel on vähem väljendunud.
4 Eesmised roided ei ole märgatavad, kuid 12. ja 13. roie on endiselt nähtavad. Ristjätkeid saab tuvastada ainult palpatsioonil. Tagakeha lihastus on täidlane, kuid sirgjooneline.
5 Roided ei ole nähtavad, välja arvatud juhul, kui loom on kaalust alla võtnud. Lülisamba jätkete vahed ei ole nähtavad. Sabajuure mõlemad küljed on hästi täidetud, kuid mitte kuhjunud.
6 Roided on täielikult kaetud ja ei ole nähtavad. Tagakeha lihastus on ümar ja täidlane. Rasv on kogunenud sabajuure ümber ja katab eesmisi roideid.
7 Lülisamba ogajätkete tippe saab tunda ainult tugeva survega. Vahed jätkete vahel on vaevu eristatavad. Sabajuure mõlemal küljel on rohke rasvkate, mis on ebaühtlaselt jaotunud.
8 Loomadel on sile ja kandiline välimus. Luuline struktuur on raskesti eristatav. Rasvkate on paks ja rohke.
9 Keha on lai ja ühtlaselt täitunud, kontuurid on silenenud ja luuline struktuur ei ole nähtav.

Millal hinnata kehakonditsiooni (BCS)?

Et hinnata oma söötmisstrateegia sobivust ja ennetada sigimisprobleeme, on soovitatav lehmade kehakonditsiooni hinnata vähemalt kaks korda aastas – enne võõrutamist ja enne tiinuse viimast kolmandikku. Nii on võimalik otsustada võõrutamise ajastust ja ammede lisasööda vajadust.

Ideaalis tuleks kehakonditsiooni hinnata:

  • 60-90 päeva enne poegimist, et jääks aega söödaratsiooni korrigeerimiseks
  • poegimise ajal, et hinnata sigimisriski
  • võõrutamisel, et planeerida järgmise tootmisperioodi söötmist

BCS-i hindamine 60–90 päeva enne poegimist on eriti oluline, kuna just selles faasis on võimalik kehakonditsiooni veel tõhusalt parandada.

Kehakonditsiooni mõju sigimisele

Kehakonditsioon (BCS) mõjutab otseselt veiste sigimisnäitajaid, kuna see peegeldab praktiliselt ja usaldusväärsel viisil lehmade toitumust. Uuringud näitavad, et poegimisaegne BCS määrab suurel määral järgmise hooaja tiinestumise määra ja poegimisjärgse anöstruse kestuse.

Lehmadel, kelle kehakonditsioon on madal (alla 5), esineb sageli viivitus indluse taastumisel, mis pikendab poegimisvahemikku ja vähendab seeläbi looma eluaegset tootlikkust. Optimaalse tootmise eesmärk on üks vasikas lehma kohta aastas, mille saavutamiseks peaks poegimisjärgne periood jääma 80 päeva piiresse.

Poegimisega kaasnevad mitmed füsioloogilised stressitegurid: loote areng, poegimine, piimatootmine ja poegimisest taastumine. Need protsessid nõuavad märkimisväärset eneregiakulu. Varajase kevadise poegimise korral lisanduvad keskkonnastress nagu külm ja niiskus ning võimalik toitumusstress. Energiadefitsiidi korral kasutab veis kehareserve, mis väljendub kehakonditsiooni languses. Seetõttu peetakse soovitatavaks, et lehmade kehakonditsioon oleks poegimisel vahemikus 5-6, mis loob eelduse piisavaks sigimisvõimeks. Märkimisväärne kehakonditsiooni langus poegimise ja varase tiinuse vahel võib põhjustada tiinuse katkemist või madalamat tiinestumismäära. Seetõttu on oluline vältida kehakonditsiooni edasist langust poegimisest kuni varase tiinuseni, isegi juhul, kui lehm poegis sobivas konditsioonis.

Väga kõrge kehakonditsiooniga lehmadel (7,8 või 9) võivad esineda poegimisraskused, kuna liigne rasvumine võib vähendada vaagnaava suurust ja raskendada poegimist. Lisaks on rasvaste lehmade energiavajadus suurem, mistõttu on nende ülalpidamine kulukam.

Kokkuvõttes on kehakonditsiooni teadlik juhtimine on tootlikkuse aluseks. Lehmad peaksid tiinuse jooksul kehakonditsiooni kasvatama ning poegima kehakonditsiooniga 5–6. Kehakonditsiooni languse vältimine pärast paaritusperioodi on oluline, et hoida ära tiinuse katkemisi ja sigimistulemuste halvenemist.

 Optimaalse kehakonditsiooni säilitamine aastaringselt on hädavajalik nii sigimisefektiivsuse kui ka lehmade ja vasikate üldise tervise seisukohalt. Hiline järelsöötmine ei korva madalat poegimisaegset BCS-i.

Joonis 1. Abijoonis kehakonditsiooni hindamiseks

Üksikud loomi, kes on grupi keskmisest kõhnemad või paksemad, tuleks eraldada ja jälgida. Talviste söödarühmade näide võib välja näha umbes nii:

1. rühm: Ammlehmad heas kehakonditsioonis
Need lehmad saavad talvel üsna hästi hakkama keskmise kvaliteediga söödaga või pikemalt karjatamisega.

2. rühm: Tiined mullikad karjatäienduseks / 2. poegimisega lehmad
Need loomad on endiselt kasvufaasis ja vajavad parema kvaliteediga sööta oma vajaduste katmiseks. Nad ei konkureeri hästi vanemate lehmadega sööda pärast.

3. rühm: Kõhnad ja vanad lehmad
Need lehmad vajavad hea kvaliteediga sööta, et nad säilitaksid talve jooksul hea kehakonditsiooni.

Hoia kehakonditsiooni aastaringselt, et saavutada parim tootlikkus

Eelised ideaalse kehakonditsiooni korral:

  • Kõrgem tiinestumise määr

  • Kiirem indlemise taastumine pärast poegimist

  • Tervislikumad ja parema jõudlusega vasikad

  • Vähem poegimisprobleeme, aborte ja surnultsünde

Alatoidetud

  • Kõhn ja nõrk

  • Halvasti talub stressi

  • Kehvem vasikate jõudlus vähenenud piimatoodangu tõttu

Ületoidetud

  • Kõrge keharasva sisaldus

  • Liikuvus on häiritud

  • Suurenenud poegimisprobleemide risk

Jaga seda uudist: