18.-25. aprillil 2016.a. toimus Uruguais Montevideos 17. maailma herefordi konverents. Uruguai oli samalaadse ürituse korraldajaks ka 1980.aastal. Esimene ülemaailmne herefordi konverents toimus juba 1956.aastal Inglismaal, korraldajaks Ülemaailmne Herefordi Nõukogu (WHC) 20 liikmesriigiga.
Uruguai
Uruguai Idavabariik on saanud nime asukoha järgi, paiknedes Uruguay jõest idas. Surinaami järel on ta teine väikseim riik Lõuna-Ameerikas piirnedes Argentiina ja Brasiiliaga, edelas La Plata lahe ja lõunas Atlandi ookeaniga. 25.augustil 1825.a. saavutas Uruguai iseseisvuse võitluses Hispaania, Portugali, Argentiina ja Brasiiliaga. Rahvaarv on 3,3 miljonit, kellest 1,8 miljonit elab pealinnas Montevideos. Uruguai on jaotatud 19 halduspiirkonnaks.
Tavaliselt on selles piirkonnas sademeid 1000 mm aastas. Käesoleval sügisel, meie külastuse ajal, aga oli sadanud kahe nädalaga viie kuu norm ja mõnes piirkonnas kohati 50 mm tunnis. 95% ulatuses kasutatakse riigis taastuvat energiat – tuule, päikese ja hüdroenergiat.
Uruguai põllumajandus on ekspordile suunatud ja sellega on on seotud 13% tööjõust. Lihatootmise ja lambakasvatusega on kaetud 60% maast ja kui sinna lisada piimakarjakasvatus, rohusöötade toomine ning vilja ja riisitootmine siis katab see 82% maast.
Piirkonniti on jagunenud põllumajandustootmine nii, et riigi lõunaosas on enamuses piimafarmid. Põhitõugudeks holstein ja džörsi. Riigi põhjaosas, Salto piirkonnas, kasvatatakse tsitruselisi. Ülejäänud põllumaa on rohumaa. Praegu võib öelda, et kogu Uruguai on üks suur karjakoppel, kus on ära piiratud mõned linnad ja maanteed. Koplites karjatatakse koos veiseid, lambaid ja hobuseid, kes hoiavad maastiku korras. Soja kasvatus on Uruguais suhteliselt uus tootmissuund, mis on kiiresti kasvanud viimase 10 aasta jooksul. Praeguseks on riik sojaoa tootmismahult üheksas riik maailmas. Selle tõttu on aga suuresti vähenenud just parema viljakusega rohumaade pindala, kus varasemalt kasvatati kariloomi. Uruguai põllumajandusminister ütles konverentsil, et tehakse tihedat koostööd turismiministeeriumiga. Samuti rõhutas ta seda, et Uruguai oma 3,3 miljoni elanikuga on võimeline toiduga varustama 50 miljonit inimest, see tähendab, et põllumajandustoodete eksport on märkimisväärne.
Uruguai on ajalooliselt pampa ehk rohumaa. Kõik puud, mis selles riigis kasvavad on inimeste poolt istutatud. Tänaseks on soomlased ehitanud Uruguai jõele tselluloosi tehase mille tooraineks on eukalüptid. Need puud on väga kiire kasvuga saades raieküpseks 5-10 aastaga. Eukalüpti istandused on samuti võtnud enda alla osa karjamaadest. Põllumaa hind pealinna läheduses San Jose piirkonnas on 10 000 USD, mujal 4000 USD hektar.
Enamus farme on perefarmid ( 39 120 farmist 25 500 on perefarmid).
Uruguais on rohkem kui 11 miljonit lihaveist, sellest 6 miljonit puhtatõulist herefordi.
Esimesed herefordi tõugu loomad toodi Uruguaisse 1884 aastal ja 1888.a. sündis esimene puhtatõuline hereford. Herefordid kasutavad väga efektiivselt loodulikke karjamaid ja on väga hea iseloomuga.1946.a. asutati Uruguai Herefordi Ühing. Uruguais on seadusega keelatud hormoonide ja loomsete proteiinide kasutamine loomakasvatuses.
Veiseliha on riigi peamine eksportartikkel.
Ülemaailmse Herefordi Nõukogu koosolek.
Ülemaailmse Herefordi Nõukogu koosolek toimus 20-ndal aprillil kus igast riigist oli nõukogus 2 hääleõiguslikku delegaati. Organisatsiooni peasekretär Jose Bonica esitas ülevaate organisatsiooni tegevusest viimase kolme aasta jooksul. Organisatsiooni eelmise aasta eelarve oli 48 500 USD mis koguneb liikmesriikide liikmemaksudest. Sellel konverentsil võeti 21.esimeseks liikmeks vastu Paraguai.
Ettekanded Ülemaailmsel Herefordi konverentsil
Konverentsi ettekanded olid mitmekülgsed keskendudes herefordi tõu parendamise võimalustele, seda nii geneetika, ökonoomika, juhtimise vallas kui ka virtuaalkaubanduse osas, seda nii elusloomade kui herefordi liha ja toodete osas. Väga huvitav ettekanne oli Fiona Carruthers´ilt (Uus- Meremaa sõltumatu toitumisspetsialist), kes tõi välja toitumissoovitused punase liha osas erinevatele vanusegruppidele. Kuna maailmas on olnud diskussioone, et punane liha söömine võib tekitada vähki, siis vastus oli, et punase liha söömine ei soodusta vähi teket inimestel. Palju tähelepanu pööratakse Uruguais veiste efektiivsele söödakasutusele, karkassi ja liha kvaliteedile. Sellekohase ettekande pidas Elly Navajas Uruguai Rahvuslikust Põllumajanduse Teadusinstituudist, ta koordineerib ka Kiyu katsejaama teadustegevust. Lisaks teadusettekannetele esinesid konverentsil WHC liikmesmaade esindajad tutvustades oma riiki. Konverentsil tehtud ettekanded avaldatakse WHC kodulehel.
Pen Show
19.aprillil toimunud näitusel esitleti ja hinnati loomi kolmestes gruppides (grupid olid moodustatud farmi põhiselt) eraldi vanusegrupid nii sarvedega kui nudidele. Lisaks välimiku tunnustele pöörati palju tähelepanu pigmendile silma ümber. Kuna see on meile suhteliselt uudene hindamiskriteerium, siis selgituse saamiseks pöördusime San Jose´ del Yaguari farmi omaniku Pablo Zerbino poole, kes seda meile lahkelt seletas. Pigmendi puudumine silma ümber on oluline silmavähki tekitav tunnus Lõuna-Ameerikas kus on väga intensiivne päikeskiirgus. Tunnus märgitakse protsentides – kui suur osa silma ümberitsevast ringist on pruuni pigmendiga. Kui see on silmadel erinev, siis tuuakse välja mõlemad silmad eraldi. Loomi esitleti lahtiselt, samas allusid nad väga hästi ajajatele.
Emasloomade ja pullide show
22.aprillil toimus järjekordne show kus loomi esitleti erinevates vanuserühmades. Jällegi eraldi sarvedega ja nudid herefordi veised. Vanuserühmi oli palju ja parima selgitamine võttis aega. Kui enamus näituseloomi asus ajutistes aedikutes siis Uruguai parimate rantšode (neid nimetati “ Reproductores“ rantšodeks) loomad olid hoonetes. Eelkõige oli nende farmide eesmärk müüa kommertskarjadesse pulle.
KIYU` katsejaama külastus.
13.jaanuaril 1976 asutati Kiyu´ katsejaam mida peetakse väga tähelepanuväärseks sündmuseks Uruguai herefordi tõu aretuses. 1976.a. sügisel toodi katsejaama esimesed noored pullid, kellel hinnati juurdekasvu karjamaadel. Lähtudes saadud andmetest sai iga pull vastava indeksi. 1977 aasta kevadel toimus samas esimene pullide oksjon, mis pani aluse traditsiooniliselt edukatele oksjonitele katsejaamas.
2012.a. alustati uue projektiga, mille eesmärgiks oli muuta Uruguai loomakasvatus efektiivsemaks ja seda just kahe faktori põhjal: söödakasutuse efektiivsus ja karkasside kvaliteet. Selle projekti elluviimiseks võeti kasutusele automaatsed söödakünad, kus saab mõõta loomade individuaalset söödakasutust. Söödakatse kestab 70 päeva, algab loomadega vanuses vahemikus 258 – 325 päeva, keskmise kaaluga 262 kg. Päevane juurdekasv on keskmiselt 1,35 kg päevas. Katsealustel loomadel on kõrvas kiibid ja kui loom paneb pea läbi sööda piirde identifitseerib arvuti looma ning selle kui palju loom sööta sõi. Söödaküna asetseb elektroonilisel kaalul.
Praegu on jaamas 120 noort pulli 40 erinevast farmist keda hinnatakse söödakasutuse alusel. Pärast testi lõppu lähevad kolmest katses olnud pullist kaks oma farmi tagasi. Jaama jäänud pull läbib ka karjamaa katse ning müüakse hiljem oksjonil.
La Elisa rantšo
Konverentsi programmi raames oli võimalik külastada parimaid herefordide kasvatusega tegelevaid farme.
La Elisa rantšo asutamisaastaks on 1924. Aretustööga on seal praeguseks tegeldud rohkem kui 129 aastat. Võidetud on palju auhindasid näitustel nii Uruguais kui ka Argentiinas. Loomade valikul vaadatakse mitmeid tunnuseid nagu vasikate sünnikaal, kerge poegimine, kiire kasv, viljakus, lihassilma läbimõõt, luustiku kvaliteet, väga hea liikuvus. Loomi tutvustas farmi peremees Walter Romay Elorza. Maad on kokku 5000 aakrit(?), 70% sellest on põllumaa ja 20% karjamaa. Vasikad võõrutatakse kuue kuu vanuselt. Aretuspullid lähevad karjadesse kahe aasta vanuselt olles enne seda kaks kuud nuumamisel. Karjas on kaks poegimissessiooni – sügisel ja kevadel. Lehmade söögiks on ainult karjamarohi. Poolteise kuni kaheaastased mullikaid peetakse enne paar kuud nuumakompleksis ja siis lähevad nad karjamaale pulli alla. Kui Uruguais saadakse ühelt herefordi lehmalt keskmiselt kaheksa vasikat, siis La Elisa farmis üheksa. Karjades on kokku 12 – 14 aretuspulli, nii nudid kui sarvedega. Hea aretustöö tulemusena on mõlemad suhteliselt sarnase tüübiga.
Santa Maria rantšo
Praeguses kohas on farmi peetud 1949.aastast. Alul olid farmis ainult sarvedega herefordid, kuid alates 1970 aastast, kui Julio Parietti võttis isalt farmi üle, lisandusid ka puhtatõulised nudid herefordid. Maad on farmil 10 000 ha, sellest rohumaa 8000 ha. Karjatamisel arvestatakse piisavaks 2 ha lehma kohta. Lisaks peetakse rantšos veel 500 hobust ja 16 000 lammast. See on ka üks suuremaid rantšosid Uruguais.
Kõik loomaliigid on karjamaal koos. Karjatamine toimub aastaringselt, arvestatakse ka sellega, et kuivaine sisaldus rohusöödas on eri aastaaegadel erinev. Joogivee saavad loomad looduslikust veekogust. Loomade jootmiseks kasutatakse ka riisipõldude niisutusvett. Veised müüakse tõuloomadeks ja lihaks. Lihaloomana on härjahind ligikaudu 800 USD ja lehm 600-700 USD. Loomadega tegelevad nn. gautshod, kelle põhiline liikumisvahend on hobune. Tööjõukulu arvestatakse 2 meest 2000 le hektarile.
Lambaid peetakse rantšos villa saamise eesmärgil. Tulu ühe lamba kohta on ligikaudu 50 USD aastas. Hobuseid kasvatatakse müügiks: tööhobusteks teistesse farmidesse, sporthobusteks, shoudele ja spetsiaalselt polo hobusteks. Polo on Uruguais väga populaarne. Farmi majandasid kolm venda ja õde oma abikaasaga.
Santa Inés rantšo
Inesi farmis peeti 250-t registreeritud ammlehma. Järjekordselt oli nii, et pealtvaatajad paigutati mugavalt istuma ja siis tutvustati oma karja põhjalikult. Tänaseks on nudisid hereforde kasvatatud 74 aastat. Lehmad olid üsna „õhukesed“ = kõhnad; aga valitud oli pull, kes andis väikesi järglasi. Loomad poegisid põllul, esmaspoeginuid käidi vaatamas iga kuue tunni järel, lehmi kord päevas ja kommertskarja kord nädalas. Poegimisraskuste vältimiseks on karja aretatud selliselt, et vasikate sünnikaal on vahemikus 30 – 35 kg. Peetakse väga tähtsaks, et igalt lehmalt saadakse aastas vasikas.
Carablanca rantšo
Carablanca rantšo külastamise organiseerimine nõudis vastuvõtjatelt omajagu energiat kuna esialgselt planeeritud kohalesõit suurte bussidega osutus võimatuks Uruguaid tabanud vihmasadude tõttu. Seetõttu viimaste kilomeetrite läbimiseks oli organiseeritud paarkümmend maasturit.
Farmi ajalugu ulatub tagasi aastasse 1935, kui sündis Asencio´s esimene herefordi vasikas. Kakskümmend aastat hiljem alustati nudide herefordidega. Loomade esitlemisel alustati noorematest ja lõpus näidati ka paremaid tõupulle. Ammed tundusid veidi kõhnad olevat aga vasikad seevastu päris heas toitumises, s.t. et emadel oli piisavalt piima. Mullikad seemendatakse septembris ja hiljem paneb pulli karja. Enne seemendamist juuli-augustis antakse lisasööta, samuti on vabalt saadaval mineraalid.
Sociedad Ganadera San Salvador rantšo
Nudide herefordide aretusega alustati 1978.aastal. 1986.aastal imporditi 12 mullikat ja embrüoid USA-st olles seega esimene rantšo Uruguais, kes siirdas embrüosid. 1987.aastal alustati väga ambitsioonika embrüosiirdamise programmiga, millel oli suur tähtsus Uruguai herefordide aretuses. Praeguseks on rantšos 110 tõuraamatu amme ja aastas müüakse 65 pulli ning 35 mullikat oksjonil Tacuarembo´-s. Farmi pindala on 2124 ha, millest 65% on põllumajandusmaa. Alates 1983.aastat kuni tänaseni on rantšo võitnud 18 korda “Grand Championi“ tiitli Expo Prado show. Mõni aasta tagasi seadsid nad oma deviisiks „Priority is Fertility“ (viljakus on prioriteet) kus eelkõige sooviti parandada sünnimassi indeksit samas kaotamata vasikate juurdekasvu suuruses ja ammede piimakuses.
18.-nes Ülemaailmne herefordi konverents toimub aastal 2020 Uus-Meremaal.
Margus Keldo Tsura Talu
Ilmar Kallas ETKÜ
