Lihaveisekasvatus on üks viimase kümnendi kiiremini arenevaid põllumajandusvaldkondi Horvaatiasja sellele nähakse head tulevikku. Eelmisel aastal Eestit külastanud Horvaatia lihaveisekasvatajate grupi küllakutsel otsustatigi minna kohale, et nende kogemustest õppida ja veelgi olulisem, näha meie Eesti lihaveisekasvatuse võimalusi suuremal kaardil. Mis toimub meie ümber, kellega me konkureerime, millised on meie eelised?
Eesti | Horvaatia | |
Pindala | 45 339 km² | 56 594 km² |
Rahvaarv | 1 315 635 (2017) | 4 246 700 (2014) |
Põllumajanduslikku maad | 993 595 ha | 1 250 000 ha |
Esimene lihaveiste farmerite ühendus loodi Horvaatias 20 sajandi alguses. Esindatud oli peamiselt simmentali tõug, mis on jätkuvalt kõige populaarsem lihatõug Horvaatia lihaveisefarmides. Eelmise sajandi 70.-80.-ndatel aastatel eksportisid Horvaatia farmerid palju noorloomi Itaaliasse, Kreekasse ja Lähis-Idasse. Eksporditavate loomade vanus jäi enamjaolt 9-15 kuu vahele ning kaal 400 – 450 kg. Loomade vanus ja kaal andis omakorda nime ka 2000. aastal loodud Baby Beef Assotsiatsioonile. Algselt 20 farmeri poolt moodustatud liit on tänaseks kasvanud 315 liikmega peamiselt nuumafarme ühendavaks assotsiatsiooniks. Ühendusse kuuluvate farmide aastatoodang on ligikaudu 100 000 nuumalooma, mis moodustab 90% Horvaatia veiseliha toodangust. Keskmine loomade arv liikmete lõikes on 317.
Farmikülastus: Vetkoop d.o.o., – farmi omanik Nikola Pavičić ja tema isa, kes on ka Baby Beef Association asutajaliige, on lihaveiseid pidanud juba 30 aastat. Nüüdseks on farmi igapäevase juhtimise isalt üle võtnud poeg, kuid isa on endiselt kaasatud suuremate otsuste tegemisel. Farmis on täna 800 nuumalooma (50 % mullikad, 50 % pullid), 250 ha põllumaad millest toodetakse kogu vajalik sööt: maisisilo, muljutud mais, soja, nisu, oder ja tritikale ning ka hein. Sisse ostetakse vaid mineraalide eelsegud ja soolakivid. Loomi imporditakse Tšehhist ja Rumeeniast kaaluga 100-200 kg, ka piimakarja ristandeid. Osa loomadest realiseeritakse Horvaatias siseturul , elusloomade eksport toimub Liibanoni.
PIK Vrobec lihatööstuse külastus. Asutatud 1961 aastal ning praeguseks Horvaatia juhtiv lihatööstus, mille toodang moodustab 40% Horvaatia siseturu nõudlusest punase liha- ja lihatoodete osas. Tegemist on kõige moodsama tapamajaga Horvaatias.
Hetkel on aga see suur ja moderne lihatööstus pankroti äärel ja otsitakse ostjat . Miks on selline olukord tekkinud – sellele ei osatud ega vist ka tahetud kommentaare anda.
Toodang realiseeritakse siseturul eraldi märgistusega „beef fattening in Croatia, minimum 200 days“. lisainfo: http://www.pik-vrbovec.hr/?lang=en ja tutvustav video. Antud märgistus aga ilmselt kaob selle aasta lõpus, kuna seda peetakse eksitavaks kaubamärgiks, justkui oleks tegu Horvaatia lihaveisega.
Farmikülastus: Franz Pirkel – OPG Pankretić farm/ 1000 nuumalooma (50% mullikad, 50 % pullid), 600 ha haritavat maad. Farmi juhivad isa ja tütar. Isa koordineerida on farmis toimuv ja tütre vastutusel on loomade realiseerimine. Et tagada kvaliteetne loom ja selle kasv ja ka madal kadu ostetakse loomad sisse kindlalt kasvatajalt ja farmi omanik käib neid ise välja valimas. Tänu sellele on loomade kadu farmis pidamise perioodil vaid 1-2 %. Osa loomi realiseeritakse siseturul, millele lisandub elusloomade eksport Liibanoni. Märgatav osa läheb ka Itaaliasse- “Milan Cut “, mille eest saadakse ka väga head hinda.
Farmikülastus: Farm Kušeković. 2008. aastal asutatud lihaveisefarm, strateegiliselt heas asukohas (200 km kaugusel pealinnast Zagrebist ning Spiltist) Farmi nimi on ametlikult küll Angus Farm, kuid kasvatatakse Aubraki tõugu lihaveiseid: 170 amme , 6 pulli, 180 vasikat aastas. Farmis on 6 töötajat, kasutusel 330 ha maad millest suurem osa on kasutusrendis. Liha leiab realiseerimist ka mitmetes kuurortide restoranides.
Senise riikliku poliitika tõttu on Horvaatia lihaveisekasvatus meile tuttavast, nö tavapärasest lihaveisekasvatusest suuresti erinev. 2000 aastate algul lõpetasid paljud farmid ammede pidamise ja orienteerusid ümber nuumafarmidele. Iga Horvaatiasse imporditud nuumalooma realiseerimisel, maksab Horvaatia riik farmidele realisatsiooni toetust 120 EUR looma kohta, eeldusel, et realiseeritav loom on kasvanud Horvaatias minimaalselt 120 päeva.
Selline toetuse skeem on tänaseks viinud Horvaatia olukorda kus nende nuumafarmid sõltuvad 90 % imporditud loomadest teistest riikidest, nende hinnast ja ka kvaliteedist. Peamisteks nuumalooma kasvulavadeks on Rumeenia, Tsehhi ja Poola. Ka Eestist pärit loomi on Horvaatia farmidesse jõudnud .
Nuumaloomad realiseeritakse suures osas elusloomadena Liibanoni ja Egiptusse. Väike osa läheb ka siseturule läbi kohalike tapamajade. Nišituruks on ka Itaalia, kuhu läheb nn. Milano Cut (karkassi esimene pool).
Nuumaloomadena on eelistatumad ristandid, kus pullina on kasutatud belgia sinist, kuid esindatud on ka kõik teised tõud ja ristandid. Tihti määrab tõu eelistuse just turg ehk ostja, mitte aga farmer.
Reisi kokkuvõtteks: nägime riiki, kus vastupidiselt meile on esikohal nuumafarmid. Seda tulenevalt aastate tagusest riiklikust toetuse skeemist – toetada nuumafarme ja imporditud loomade kasvatamist ja realisatsiooni. Täna, kui on muutunud aga siseturul tarbijale pakutava liha märgistus ja muutumas veelgi rangemaks ja selgemaks – maa märgist võib kanda ainult liha, mis on saadud omal maal sündinud loomast on, Horvaatia lihaveisekasvatajad suure dilemma ees. Uuesti tuleb hakata kasvatama amme karjasid, et saaks ka omalt maalt nuumamiseks ja turustamiseks loomi. Seetõttu on Horvaatia lihaveisekasvatajad vaatamas ringi Euroopas – millistest riikidest leida lisaks nuumaloomadele ka alusmaterjali ammekarjadele.
Eesti lihaveiste vastu oli kõigil farmeritel huvi – eks aeg näitab kunas leiavad meie loomad tee ka Horvaatia ammekarjadesse. Loodame, et lisaks nuumaloomadele oleme tulevikus võimelised pakkuma ka tõuloomi nii Horvaatiasse kui ka mujale riikidesse.
Reis andis paljudele kinnitust, et aretustöö on oluline ja tõuloomadel on kindel koht nuumaloomade müügi kõrval. Palju jõudu kõikidele lihaveiste kasvatamisel ja aretustöös !