Miks ei taha me omaks võtta mõtteviisi “kuidas saab”, et mitte raisata aega ja energiat otsides põhjendusi, miks “ei saa”? Olgem empaatiavõimelisemad ja proovigem näha otsuste taha, kirjutab arvamusloos lihaveisekasvataja Jane Mättik.
Viimastel nädalatel on meedias palju arutatud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eelnõu üle, mis kohustaks toitlustuskohti märkima menüüs kasutatud liha päritolu – kas see on värske, jahutatud või külmutatud.
Mul on siiralt kahju, et selle arutelu keskmes on olnud peamiselt võimalik bürokraatia kasv, samal ajal kui eelnõu laiem eesmärk ja kontekst on jäänud tahaplaanile. Samas on hea meel, et see on lõpuks ometi toonud päevavalgele lihasektori varjatud probleemid, mis sageli ei ole olnud läbipaistvad. Pole asjata öeldud, et lihaäri on maailmas musta äri poolest teisel kohal – kohe pärast relvaäri.
Kus asub Eesti lihatootmine täna?
Avatud Pandora laekas on ka sahtel, mis paljastab kohaliku lihasektori murekohad – tootmise ja isevarustatuse languse, tootjate jätkusuutlikkuse ning riikliku toidujulgeoleku küsimärgid. Just nüüd on õige aeg vaadata olukorda tervikuna ja alustada kiireloomuliste parandustega, sest senine põllumajanduspoliitika on keskendunud peamiselt piimale ja teraviljale, jättes lihatootmise tahaplaanile.
Kohaliku põllumajanduse ja tootjate konkurentsivõime on pälvinud liiga vähe tähelepanu riiklikul tasandil. Täna on Eestis alles vaid umbes 11 000 põllumajandustootjat, kelle ülesanne on tagada nii riigi toiduga isevarustatus, piisav ekspordikäive, karmistuvate keskkonnanõuete täitmine ning samal ajal ka omaenda ellujäämine. Kas ei oleks aeg tunnistada, et just nemad tagavad meie toidulaua kindluse vähemalt kolm korda päevas ja me peaksime tegema kõik selleks, et neid väheseid alles jäänud tootjaid toetada ning nende tööd tunnustada?
Seetõttu tahan tunnustada ka neid, kes on algatanud toidu käibemaksumäära muutmise – see on samm õiges suunas. Loodetavasti leitakse ka viisid, kuidas tagada, et sellest tulenev kasu jõuaks õigesse kohta, mitte ei kaoks lihtsalt kaubanduse kasumitesse.
Kas kohaliku tooraine kasutamine on kohustus?
Ei ole! Paljud toitlustajad eelistavad Eesti toorainet juba praegu, kuid ühtlase kvaliteediga liha pakkumine on muutunud keeruliseks, sest tootjate ja loomade arv on drastiliselt vähenenud. Mida väiksem on tootmismaht, seda väik sem on ka valim, mille hulgast kvaliteetset toorainet leida. keerulisem on tagada kvaliteedi ühtlus. Liha ei ole masstoodang, mis tuleb ühe vormi alt ühesugusena välja – Eestis puudub näiteks feedlot-süsteem (nuumafarm), mis annaks võimaluse ühtlasema kvaliteediga toodanguks.
Müüt: Eesti loomakasvatajate surve
Ma ei ole kuulnud ühtegi Eesti loomakasvatajat väitvat, et Eesti liha on tingimata parem kui mujal EL-is toodetud liha ning et seetõttu peaksime seda tarbima. Kõik Euroopa loomakasvatajad tegutsevad samade standardite ja regulatsioonide alusel ning kvaliteet sõltub eelkõige pidamispraktikatest. Meile on oluline selge ja teadlik arusaam erinevate riikide lihatootmise eripäradest, et vältida kohaliku liha eksitavat võrdsustamist täiesti erinevate tootmispraktikatega– pean siin silmas EL väliseid riike..
Loomade arvukus on langenud mitte ainult Eestis, vaid ka näiteks Iirimaal, mis on üks EL-i suurimaid lihatootjaid. Selle taga on mitmed tegurid: rohepööre, veiste süüdistamine metaaniemissioonides, punase liha vastane propaganda, peale sunnitud toitumisharjumuste muutmine, konkurents põllumaale, lihaveisekasvatuse madal tasuvus ja sellest tulenev farmerite nõrk konkurentsivõime. Kui lisame siia veel julgeolekuolukorra maailmas, riikidevahelised suhted, muutused tarbimisharjumustes ja loomataudide leviku, jõuame paratamatuseni: me ei suuda enam isegi oma rahvast piisavalt toiduga varustada, rääkimata lihatootjate majanduslikust jätkusuutlikkusest.
Liha hind tõuseb päevadega, sest sellest on puudus!
Kui kohalikku liha ei ole, siis seda lihtsalt ei ole. Kahju, et see probleem tõstatub alles nüüd – kui sellele oleks varem tähelepanu pööratud, oleks saanud rohkem kohalikke tootjaid alles hoida ning liha hinna stabiliseerida. Toitlustusettevõtted ei pea end süüdi tundma, kui nad ei saa kohalikku toorainet kasutada – see on paljuski nend e endi varasemate ja poliitiliste otsuste ja ning turu toimemehhanismide tagajärg.
Müüt: väidetav bürokraatia kasv
Menüüdes tooraine päritolu märkimine ei ole keerulisem kui jaekaubanduses juba kehtivad nõuded. Paljud restoranid teevad seda niigi ja märgivad uhkusega näiteks Uruguai, Argentiina või Brasiilia liha päritolu. Kas see on pelgalt reklaamitrikk? Eestis on olemas kõik võimalused, et leida kiireid ja tõhusaid digitaalseid lahendusi läbipaistvuse saavutamiseks ja kontroll imehhanismide leidmiseks. Kindlasti ei tohi see aga olla ajendiks uute kulukate töökohtade loomiseks ajal, mil räägime kulude kokkuhoiust ja teeme selle nimel toetuste kärpeid ka põllumajanduses.
Tarbijal on õigus teada oma toidu päritolu!
EL ja Mercosuri lepe toob Eesti turule veiseliha riikidest, kus tootmispraktikad võivad keskkonnahoiu osas oluliselt erineda. Brasiilia vihmametsade raadamine veisekasvatuse laiendamiseks, suurte intensiivkasvatussüsteemide veekulu ja teraviljapõhine söötmine tekitavad tõsiseid keskkonnaküsimusi.
Eesti toidujulgeolek on tähtis!
Kui me ise siin loomi ei kasvata, ei päästa me sellega maailma – me lihtsalt viime oma keskkonnajalajälje mujale. Kui kohalik toit on kallim, siis on sellel omad põhjused. Igaüks meist soovib oma töö eest väärilist tasu – sama kehtib ka põllumajanduses.
