Veterinaarne nõuanne Dr. Rin Clarke

Välja antud: 20.03.2024

Canadian Cattlemen

Ma ei lakka imestamast, miks osad tootjad kariloomi läbi talve näljutavad. Õnneks on selliseid tootjaid väga väike osa, kuid nende hoolimatus mõjutab suuresti neid, kes sõidavad mööda teed ja näevad esimese asjana näljutatud looma- nälginud ning isegi surnud loomad, jäetud otse möödujate silme ette, matistunud karvatuustid okastraadil, parasiiditõrje puudumisest tekkinud jäägid ja silmnähtavad näljutamise märgid.

Aastate jooksul olen istunud korduvalt kohtus loomapiinamisjuhtumite tõttu. Ma olen olnud osa loomade julmuse ennetamise seltsi (SPCA) pingutustes, et hinnata ja hoolitseda konfiskeeritud karjade eest ning osalenud loomade eutaneerimisel, kes on päästmiseks liiga kehvas seisus. Tontliku välimusega loom, kes on liiga nõrk, et seista, solvab kõiki aspekte inimese austusest looma vastu.

Lehmade keha rasvavarud vähenevad, kui nad tarbivad vähem energiat, kui on vaja keha funktsioonide ja tootmisvajaduste säilitamiseks. Ilm mängib siinkohal olulist rolli. Lihaveiste puhul on madalaimaks kriitiliseks temperatuuriks madalaim temperatuur, millega lehm võib kokku puutuda enne, kui ta vajab metaboolset muutust, selleks, et aidata külma stressiga toime tulla. Kuiva talvkarvkattega lehmade puhul on madalaim kriitiline temperatuur –7°C. Loomad võivad suurendada külma ja tuuliste tingimustega kohanemiseks söödatarbimist 10-25%. Seda tehes toodavad nad soojas püsimiseks rohkem soojust. Heas konditsioonis lehmade puhul on punkt, kus käärimisel tekkiv soojus ei hoia enam kehatemperatuuri, -20°C.  Kõhnade lehmade kriitiline piir võib olla madalam ehk -10° kuni -15° C. Kõhna lehma soojas hoidmiseks tuleb toota lisasoojust. Iga 10 kraadise languse puhul alla -20°C vajavad heas konditsioonis lehmad lisaks tavalisele ratsioonile veel lisaks 1 kg teravilja. Kui lisaenergiat ei anta, paneb loom kõik oma rasvavarud käiku ja hakkab kaalu kaotama. Kaalu kaotamine muudab aga looma külmale vastuvõtlikumaks. Rasvavarude puudumine, lisaks teravilja puudumisele,tähendab, et lehmad kannatavad külma käes.

Tuulekülm mängib samuti külmadel talvekuudel sooja hoidmisel kriitilist rolli. Tuul kiirusega 13m/s temperatuuril -30°C tekitab -44°C tuulekülma. Sama kiirusega tuul -40°C juures tekitab -59°C tuulekülma. Kõhnunud lehmad hukkuvad sellisel temperatuuril. Isegi piisavas kehakonditsioonis kuiva karvaga lehmad vajavad kehatemperatuuri hoidmiseks lisaenergiat, kui tuulekülm langeb alla külmumispiiri, seniks, kuni lehmad kohanevad madalama temperatuuriga. Üldiselt vajavad nad iga miinuskraadi kohta umbes 1% rohkem energiat.

Suurim ilmastress tekib siis, kui karvkate saab  märjaks või mudaseks. Sellistel juhtudel tõuseb kriitiline temperatuur umbes 15°C ja lehmad vajavad iga alla 15°C tuulekraadi kohta 1-2% rohkem energiat.

Tiinuse ja laktatsiooni ajal alatoidetud lihaveistel võivad tekkida täiendavad kehva tootmisega alasid. Kuigi vasikate sünnikaalud vähenevad, suurendab kehv füüsiline vorm lehmadel raskete poegimiste arvu. Alatoidetud või kõhnadel lehmadel võib olla vähem ja kehvema kvaliteediga ternespiima. Immunoglobiinide madalam tase põhjustab vasikaid, kellel on rohkem haiguseid (kopsupõletikud jms). Sageli väheneb ellujäämismäär, mis koos kehvema viljastumise määraga seemendusperioodil vähendab vasikate üldist saaki. Alatoitmine mõjutab drastiliselt üldist tootmist. Alatoidetud karjades põhjustab ebapiisav mineraalainete ja vitamiinide lisamine immuunsuse vähenemist, poegimisraskusi, vasikate elulemuse vähenemist, piimatoodangu vähenemist, pikemat intervalli taastootmises ja viljakate lehmade arvu.

Igal aastal kevadise poegimise ajal uurivad veterinaararstid paljusid täiskasvanud lihaveiste juhtumeid. Need juhtumid hõlmavad tavaliselt üksikuid loomi, kuid see võib mõjutada väikesel kuni mõõdukal arvul loomi karjas. Tavaline kliiniline juhtum hõlmab täiskasvanud loomi, keda tähendati normaalsena, kuid kes leiti mitu tundi hiljem (tavaliselt 12-24 tundi hiljem) maaslamavana või surnuna.

Valgu/ energia alatoitumise kliinilisteks tunnusteks on maaslamavad, kuid vaimselt erksad lehmad, surnud lehmad, ideaalsest kehvema kehaehitusega lehmad, vähe piima sisaldav udar ja/või nõrgad ja väikesed vasikad. Kliinilised nähud ilmnevad sageli samaaegselt.

Valgu/ energia alatoitumise juhud esinevad peaaegu alati viimasel tiinustrimestril keskealistel lehmadel kuni vanemate lehmadeni kevadel poegivates karjades. Sügisel poegivatel karjadel on seda probleemi harva täheldatud. Tiinuse edenedes suureneb energiavajadus pidevalt, kuna loode küpseb, platsenta ja emakas suurenevad. Näiteks 130. tiinusepäeval on raseduse netoenergia säilitamisevajadus 0,33 Mcal-ni päevas. Sarnaselt suureneb ka valguvajadus viimasel trimestril. 130. tiinusepäevaks on tiinuseks vaja 9,1 grammi saadaolevat valku, kuid 250. päeval on vaja 95,2 grammi päevas. Kuivaine tarbimine väheneb tiinuse lõpus suurenenud loote suuruse tõttu.

Energiabilansi hindamine ja valgu/ energia alatoitumise diagnoosimine on kõige paremini saavutatav analüüsides, mida loomad tarbivad ning millised on kliinilised tunnused. Kehakonditsiooni hindamine aitab diagnoosi kinnitada.

Jaga seda uudist: