Milline ammlehm on karjas kõige väärtuslikum? Kas kõige suurem ja uhkema välimikuga loom või hoopis see, kes poegib probleemideta, kasvatab igal aastal üles hea juurdekasvuga vasika ning püsib kaua produktiivsena? See oli üks küsimustest, mille üle arutleti 9. novembril Valgamaal toimunud mahelihaveisekasvatuse infopäeval.
Mahepõllumajanduse Koostöökogu korraldatud infopäeval käsitleti lihaveiste tervist, aretusotsuseid ja karja majanduslikku tasuvust ning tutvuti Vilsi OÜ lihaveisekasvatusega.
Alar Onoper Eesti Maaülikoolist rääkis nakkushaigustest, nende ennetamisest ja bioturvalisuse tähtsusest. Lisaks tutvustas ta poegimisabiks vajalikke esmaseid abivahendeid, mis võiksid igal loomakasvatajal käepärast olla, ning jagas praktilisi nõuandeid ammlehma ja vasika abistamiseks keerulistes olukordades.
Lihaveisekasvatuskonsulent Kristjan Reino keskendus põhikarja loomade valikule ja hindamisele. Rohke pildimaterjali abil tõi ta esile ammlehmadel sagedamini esinevaid probleeme ja puudusi, mis võivad kasvatajal märkamata jääda. Ta rõhutas nende varajase märkamise olulisust, et ennetada hilisemaid probleeme loomade tervise ja tootlikkusega.
Päeva praktiline osa toimus Vilsi OÜ farmis, kus Tiina Tomson tutvustas ettevõtte rohumaapõhist lihaveisekasvatust ja aretuspõhimõtteid. Vilsi karjas pööratakse lisaks jõudlus- ja aretusnäitajatele suurt tähelepanu loomade tervisele, rahulikule iseloomule ning sobivusele ettevõtte tootmistingimustega.
„Head aretusnäitajad ja muljetavaldav sugupuu on kindlasti väärtuslikud, kuid minu jaoks on kõige olulisem looma sobivus meie tootmissüsteemi. Hea ammlehm poegib probleemideta, kasvatab igal aastal üles hea võõrutusmassiga vasika ning püsib kaua produktiivsena karjas. Seda kõike peab ta suutma teha rohusöödal ja võimalikult väikeste kuludega,“ võttis Tiina Tomson kokku ühe oma aretuspõhimõtetest.
Infopäev lõppes Vilsi lihaveisekarja vaatluse ja ühise aruteluga, kus ettekannetes käsitletud teemad said kõrvutatud igapäevase kasvatuspraktikaga.
