25. novembrist kuni 6. detsembrini külastas 16-liikmeline Eesti lihaveisekasvatajate grupp Kanadat, et tutvuda sealse loomakasvatuse praktikatega, külastada maailmakuulsat Agribitioni ning näha oma silmaga, kuidas toimib lihaveisekasvatus riigis, mida on varasemate õppereiside põhjal palju kiidetud. Algne 17-liikmeline reisigrupp jäi küll ühe inimese võrra väiksemaks, kuid eesmärgid ja ootusärevus olid seda suuremad.
Enamik osalejatest olid lihaveisekasvatajad, kellest paljud on noored ning tegelevad aktiivselt aretusega. Lisaks farmeritele kuulusid reisigruppi ka Eesti Maaülikooli embrüosiirdamisega tegelevad spetsialistid, kelle jaoks oli reisil planeeritud eraldi õppepäev embrüolaboris. Samal ajal külastasid ülejäänud grupiliikmed farme, et saada võimalikult mitmekülgne ülevaade Kanada lihaveisekasvatusest.
Reisi peamisteks eesmärkideks olid Agribitioni külastamine, erinevate farmide ja karjatamisviiside tundmaõppimine ning süvenemine Speckle Park’i tõugu, mis pakub Eesti aretajatele üha enam huvi. Kanada kui sihtkoht ei olnud juhuslik – varasemad kogemused ja osalejate väga positiivne tagasiside olid loonud kindla veendumuse, et just sealt on palju õppida.
Esimesed muljed Kanadast olid aga karmid ja meeldejäävad. Lõputuna näiv sirge maastik, tugev tuul ja eelkõige külm ilm olid need, millega tuli esialgu harjuda. Kui mastaabid ja avarus tekitasid aukartust, siis pakane pani proovile nii füüsilise vastupidavuse kui ka arusaamise sellest, millistes tingimustes Kanada farmerid igapäevaselt töötavad.
Agribition – koht, kus loomakasvatusest saab elamus
Agribition jättis juba esimesest hetkest mulje erakordselt läbimõeldud ja kõrgetasemelisest üritusest, kus tegevust ja vaatamist jagus igale huvilisele. Tegemist ei olnud pelgalt messiga, vaid tervikliku loomakasvatuse ja maaelu suursündmusega, kus iga detail oli suunatud nii professionaalidele kui ka laiemale publikule.
Ühes suures hallis toimus pidevalt lihaveiste näitus ning parimate loomade valimine – igal päeval olid fookuses kindlad tõud. Loomade tase oli kõrge ja konkurents tihe, mis tegi hindamised eriti põnevaks. Rahvusvahelistele külalistele loodud lounge’is kohtus rohkelt külastajaid erinevatest riikidest, mis andis selgelt märku Agribitioni globaalsest haardest.
Jürgen Jürisalu (Ikaspalu OÜ) sõnul tähendas Agribition tema kui lihaveisekasvataja jaoks eelkõige võimalust näha Kanada parimaid tõuloomi korraga ühel sündmusel. „Koos sellega sai kaasa ka erinevaid aretusalaseid nippe ja teadmisi,“ märkis ta, rõhutades, et just selline kontsentreeritud tipptaseme ülevaade on suur väärtus.
Teisel suurel areenil toimusid pidevad hobuste ja veiste show’d – rodeod, lassoga püüdmine, karjast eraldamine ning karjakoerte oskuslik töö. Eriti võimsa mulje jättis rodeoshow, mille ajaks oli saal täiesti puupüsti täis ning ligi 7500-pealine publik lõi erakordselt intensiivse ja kaasahaarava atmosfääri. Ka Tarmo Raudsepp (Koivakonnu OÜ) tõdes, et Agribition oli kohapealse rahva jaoks palju enamat kui mess: „See oli samapalju suunatud lihaveisekasvatajate kogukonnale endile, kui ka kõigile teistele, et tutvustada ja propageerida põllumajandust ja elustiili tervikuna.“
Erilist tähelepanu pälvis ka Agribitioni lasteala, kus maaelu ja loomakasvatust tutvustati mängulisel ning innovaatilisel moel. Just see aspekt pakkus Eesti külastajatele palju mõtteainet – kuidas rääkida põllumajandusest nii, et see kõnetaks ka tulevasi põlvkondi.
Superfinaal loomadega oli visuaalselt võimas, kuid tekitas Eesti külastajates ka kerget ehmatust: mitukümmend pulli ja lehmikut seisid ühel areenil külg külje kõrval, näoga publiku poole ning ilma turvaaedadeta. Kuigi ohutusnõuded tundusid meie vaatepunktist tagasihoidlikud, oli selge, et kohalikud tegutsevad pikaajalise kogemuse ja kindla rutiini alusel.
Farmikülastused – mastaabid, kontrastid ja aus pilt Kanada lihaveisekasvatusest
Farmikülastuste ajal jagunes grupp kaheks, et katta erinevad tõud ja ettevõtted. Külastati nii herefordi kui anguse farme, samuti farme, kust on varem ostetud aretusmaterjali. Nimekirja kuulusid muu hulgas Hamilton Farm, Rawenworth Angus ja Speckle Park, McCoy Hereford, Belvis Angus, Blairswest Land and Cattle ning herefordikasvatajate jaoks ka Golden Oak Farm, Harvie Ranching ja Remitall West.
Lisaks farmidele külastati BoviGeni embrüo- ja spermafirmat ning Bova-Tech laborit, kus embrüotiim veetis terve õppepäeva. Just embrüote laialdane kasutamine aretuses jäi paljudele silma kui üks olulisemaid erinevusi Kanada ja Eesti vahel.
Tarmo Raudsepp tõi välja ka väga erilise maastikupildi: „Kõige kummalisem oli näha, et kogu maa oli jaotatud ühtlaselt miil korda miil ruudustikuks. Eesti sigrimigri maastikega võrreldes oli erinevus lausa ehmatav.“ Samuti pakkus huvi talvine söötmisviis, kus suve lõpus vaaludesse niidetud hein jäeti põllule ning loomad lasti talvel portsjonite kaupa seda sööma – lahendus, mida võimaldab Kanada kuivem kliima.
Üheks kõige raputavamaks kogemuseks osutus feedlot, kus peetakse kuni 24 000 veist, külastuse hetkel umbes 17 000. Nähtu pakkus tugevat kontrasti eelnevate farmidega ning andis ausa pildi Kanada lihaveisekasvatuse teise äärmuse kohta.
Samas pakkusid sooja ja isikliku kogemuse kohtumised Golden Oak Farmi pererahvaga, kes kutsusid Eesti grupi külla, tutvustasid oma farmi ja pakkusid õhtusööki. Sellised hetked kinnitasid, kui avatud ja külalislahked on Kanada farmerid, see aspekt jäi ka Jürgen Jürisalu sõnul reisist eriti eredalt meelde.
Kanada ja Eesti – erinevad tingimused, sarnased eesmärgid
Kui võrrelda Kanada ja Eesti lihaveisekasvatust, kerkib esile mitu olulist erinevust. Jürgen Jürisalu hinnangul on suurimaks kontrastiks aretuslik mudel: „Kanadas on väga suur aretuse suund embrüotel, mida teevad seal kõik farmid suurel hulgal, samas kui Eestis käib aretus peamiselt tõupullide ja seemenduse kaudu.“
Teiseks mängivad rolli kliima ja pidamistingimused. Eestis sunnivad suurem sademete hulk ja niiskem kliima investeerima kuiva aseme ja peavarju loomisse, Kanadas aga peetakse enamik lihaveisekarju talvelgi õues ning varju kasutatakse peamiselt poegimise ajal.
Ka söötmine erineb märgatavalt: Eestis on põhitoiduks kvaliteetne rohumaa hein ja silo, Kanadas aga maisi-, odra- ja kaerasilo, millele lisandub hein ja jõusööt. Samas nägid Eesti farmerid ka praktilisi lahendusi, mida võiks kohandada meie oludesse nagu näiteks heina säilitusaine kasutamist, mis võimaldaks pressida heina kõrgema niiskusesisaldusega.
Tarmo Raudsepp rõhutas, et mastaabid loovad Kanadas võimalused, mida Eestis lihtsalt ei ole: „Ühte külastatud nuumafarmi mahuks ära peaaegu pooled Eesti lihaveised.“ Samas leidis ta, et kui vaadata Eestit osana Euroopast, siis toimib tootmismudel sisuliselt sarnaselt.
Kaasa võetud õppetunnid ja mõtteviisi muutus
Reis Kanadasse ei andnud kaasa ainult uusi teadmisi ja kontakte, vaid pani ka sügavamalt mõtlema Eesti lihaveisekasvatuse tuleviku üle. Jürgen Jürisalu sõnul on selge, et kui tahame aretust edasi viia, tuleb mõelda suuremalt ning arvestada, kui suurt rolli mängib rahvusvaheline poliitika.
Tarmo Raudsepa jaoks kinnistas reis pigem senist suunda: lihaveisekasvatus on looduslähedane tegevus nii Eestis kui Kanadas ning keskkonnasõbralik lähenemine on jätkuvalt õige tee. „Nii mõneski asjas oleme me ikka väga head,“ võttis ta kogemuse kokku.
Ühise järeldusena jäi kõlama mõte, et ringi käimine ja teiste kogemuste nägemine on hindamatu väärtusega. Kanada näitas nii äärmusi kui ka tipptaset, pakkus inspiratsiooni ja kainet võrdlusmomenti – ning andis kindlust, et väikeste, kuid targalt valitud muudatustega on ka Eesti lihaveisekasvatusel potentsiaal jõuda maailma mõistes väga kõrgele tasemele.
