26. ja 27. novembril käis meie lihaveisekasvatusega tutvumas ja kasvatajaid koolitamas Tennessee ülikooli dotsent Troy Rowanson, kelle uurimistöö eesmärk on ühendada looma genotüüpe ja fenotüüpe. Üritus toimus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja infopäevana „Põllumajandusloomade aretus“. Vaata kindlasti endale huvipakkuva teema juures videot infopäevalt.
Majanduslikult efektiivse ammlehma kasvatamine – SLAIDID
Veised on tõeliselt ekstensiivselt peetavad kariloomad ning veisekasvatajad on suurepärased keskkonnahoidjad. Seda kinnitab väide, et veised on osa toitainete ringlusest, aidates kaasa mulla elustikule ning 90% lihaveistest on kasvanud koresöödal. Aga kuidas me saaksime suurendada enda sektori efektiivsust?
Omadused, mis on efektiivsed ja kestlikud parandavad jätkusuutlikkust ehk valides efektiivsemad loomad, kes vajavad vähem ressursse, suurendame enda karja kasumlikkust. Aga kuidas me saaksime kasvatada rohkem liha vähemate resurssidega? Tuleks endale meelde tuletada, et:
- veised on kõige tähtsamad koresööda väärindamise üksused
- ammlehmad on kasumliku karja nurgakiviks
- ammlehma omadustel on võimalus parandada karja geneetikat
- me saame parandada oma karja geneetilist potentsiaali lehmapõhiste omadustega
- aretuspullide valik soodustab ammlehmade geneetilist paranemist
Efektiivsust mõõdetakse näiteks loomade arvus, aga tuleks mõõta võõrutatud vasika massist, samuti mõõdetakse põllumaa resurssides, aga tuleks mõõta taaskord võõrutatud vasika massist või sööda/ karkassi jõudlusest. Efektiivus on kui mingite sisendite juures võttes maha jäägid tulevad väljundid. Selleks, et olla efektiivsed, tuleks vähendada sisendeid ja jääke, et suureneks väljund- ehk mõista milline lehm vähema sisendi juures toodaks rohkem väljundit. Küsi endalt, et mida vajab konkreetne lehm selleks, et eksisteerida ja vasikat kasvatada? Tuleks keskenduda sellele ammele, kelle söödavajadus oleks väiksem. Kui palju mullikaid on mul vaja karja uuendamiseks ning mis läheb nende vasikate kasvatamine sobilikku ikka maksma läheb? Milliseid muid resursse on vaja, et hoida loomade tervist ja heaolu? Kui palju tööd ma sellesse süsteemi panen? (Sageli unustatakse töö rahaline väärtus)
Kui me valime 5 põlvkonda järjest geneetilise selektsiooni järgi vasika võõrutusmassi, et seda tõsta, siis meil tulevad suured vasikad. Need suured vasikad kasvavad suurteks lehmadeks ja need suured lehmad söövad rohkem. Aga kui meil oleks väiksemad loomad, siis oleks meil neid rohkem, aga söödavajadus ei muutuks. Lalman 2018 uuringu järgi vähendades looma massi 250 lbs võrra, saame sama hulga koresööda juures pidada 15 looma rohkem. Seega täiuslikus maailmas hoiaksime me võõrutusmassid samad, aga meil oleksid väiksemad ammlehmad. Kindlasti aga ei taha me ammesid, kes on suured, aga toodavad väikese võõrutusmassiga vasikaid ehk siinkohal on meie sisendid suured ja väljundid väikesed. Probleemiks selle juures on aga see, et söödud sööda kogust on raske mõõta- mõned loomad võivad olla suured, aga samas söövad vähem. Siinkohal on hea hinnata ka seda, kui hästi lehm suudab hoida oma kehakonditsiooni.
Hea rusikareegel on, et võõrutatud vasikas võiks olla pool tema ema kehamassist. Aga rõhutame, et see on üldreegel, see võib olla erinev nt tõuti. Kõiges tuleks hoida mõõdukust- äärmusesse minek ei anna head tulemust. Soovituslik võõrutusmass ristanditel ja herefordidel võiks ideaalis olla nt 550 kg. Vasika võõrutuskaal sõltub ema resurssidest ja geneetiliselt potentsiaalist. Vasikal võib olla väga hea geneetiline potentsiaal, aga kui meil pole piisavalt resursse, mille najal seda teha, siis me ei näe seda potentsiaali kunagi. Ema resursid nagu piim mõjutavad võõrutusmassi, lisaks veel terve rida tegureid nagu ternespiima kvaliteet ja kogus, emainstinktid jne. Piim on hea, aga seda on kallis teha, lisaks hilisemas faasis kulutab amm andes piima oma resursse.
Vasikata lehm võtab 100% sisendit ja annab 0% väljundit ja 100% jääki.
Jäägid on kõige suurem resursside raiskaja- see on loom, kellele me anname palju, aga tema ei anna meile midagi. Resursside kasutamise juures on oluline vaadata sigivust, karjas püsivust, jalgade tervist, udaratervist ja iseloomu. Kõige olulisem efektiivuse omadus on sigivus! 365 päevane poegimiste vaheline intervall in ideaalne. Vasikata lehm on kõige raiskavam lehm…sööt ei ole odav. Vasikata lehm võtab 100% sisendit ja annab 0% väljundit ja 100% jääki. Pikenev poegimissessioon võib vähendada karja üleüldist kasumlikkust. Keskenduda tuleks mõõdikutele, mis on aretusväärtuse arvutamise aluseks.
Sigivuse juures tuleks jälgida, kui kiiresti saab lehm üle poegimisjärgsest innatusest. Keskmiselt võiks selleks innatuse pikkuseks olla 70 päeva. Lisaks geneetikale tuleks jälgida kas lehm imetab, tema söömist ja vanust. Kõige rohkem poegmisjärgset innatust esineb peale esimest vasikat- siis on ka kõige suurem riskihetk looma praakimiseks. Mullikad tuleks seemendada varakult, et anda talle pikem aeg innatsükli taastumiseks. Kui tavaliselt ei taheta pikka poegimistsüklit, siis esmaspoegijate puhul on see mõistlik otsus. Samuti esineb innatust vanemate lehmade puhul, kelle füsioloogia on juba vanusega muutunud. Mõõdikud mida oma karjas jälgida:
- Mõõta vahemikku kahe vasika vahel- sünnist sünnini
- millal poegimissessioonil ta poegib võrreldes teiste lehmadega (teades, milline on innatsükli pikkus, tahame, et poegimine toimuks sessiooni esimeses pooles- mida hiljem see toimub, seda väiksem on vasika võõrutuskaal)
- karjaspüsimine
Mullikate aretamine paremateks viljakuse parandamiseks:
- Mullikatele tuleb anda aega areneda (puberteet) enne esimest tiinestamist. Pigem valida karjaasenduseks vanemaid mullikaid.
- Mullikal peaks olema saavutatud sobiv kehamassiindeks enne tema tiinestamist. Võiks olla saavutanud 60% oma täiskasvanud kehamassist. Üle- ja alatoidetud mullikatel hakkab olema probleeme tiinestumisega.
- Kasvavate mullikate alusratsiooniks 12,5% toorproteiini ja 65% seeduvaid toitaineid
- Mullikate kasvatamist karja asendamiseks tuleks lugeda investeeringuks tulevasse ammlehma.
Mullika kasvatamine on kulukas (aeg, ressursid), seega on ammlehma võimalikult kaua karjas püsimine kõige olulisem punkt efektiivsuse ja kasumlikuse saavutamiseks. Mida kauem on ammlehm karjas, seda vähem on meil vaja kasvatada karja asenduseks mullikaid. Uuringute järgi hakkab mullikas temale tehtud kulutusi tuludeks muutma alates viiendast vasikast. Seega enne 6-7 eluaastat praakimine on kasumi vähenemine või kahjum. Ja kui hoida seda looma näiteks veel mitte tiinena karjas, siis viib see kasumlikkust veel aasta võrra edasi.
Parim lehm ei nõua palju hooldust- ta saab ise hakkama. Oluline on ka selle looma ülalpidamise kulud, udara kvaliteet, poegimiskergus, usaldusväärsus, jalad. Meeles tuleb pidada, et ka farmeri aeg maksab midagi. Udaraid tuleks hinnata poegimisajal ning jalgu skoorida betoonil või kindla pinnaga põrandal. Tulu toovad omadused tuleb panna valiku tegemisel ette. Loomal võib oma geneetiline potentsiaal olemas olla, aga ta vajab resursse, et nendeni jõuda.
Pulli valimine tema omaduste järgi on kõige olulisem omadus ammlehma efektiivsuse ja viljakuse parandamiseks.
Pulli valimine tema omaduste järgi on kõige olulisem omadus ammlehma efektiivsuse ja viljakuse parandamiseks. Hea aretuspulli valimine saab aidata meil saavutada geneetiliselt efektiivsema ammlehma. Seega pulli valimine on kõige tähtsaim ja oluliseim otsus, aga see on ka kõige riskantsem ja keerulisem otsus, mida teha.
Sellel joonisel on näidatud, kuidas 1 pull mõjutab oma aja jooksul karja.
Esimesel juhul on meil kallim heade omadustega pull, kes annab 100 vasikat, kes võivad anda võõrutuskaalus 10kg ühe vasika kohta rohkem massi. Millel on ka rahaline väärtus. Kui nendest 100 vasikast valid sa 20 endale karja asenduseks, siis saad sa viljakad tütred, kellest 90% jõuavad 6+ eluaastani.
Teisel juhul säästame me raha ja soetame endale isaslooma, et saada vasikaid. Muud eesmärki meil pole. 100 vasika puhul näiteks 20% vajavad sündimisel abistamist, mis viib omakorda probleemideni. Kui sealt veel jätta endale asenduseks mullikaid, saame endale halbade jalgadega ja sõrgadega ammlehmad, kes on karjas umbes 3 aastat.
Hea aretuspull on väärt investeerimist! See võib olla alguses kallim, aga õigesti tehtud valik suudab kulu tasa teenida ja rohkemgi veel.
Aretusloomade valik- SLAIDID
Fotol on kujutatud looma aretust, kui valik on tehtud ainult visuaalse valiku põhjal.
Fenotüübiline valik võiks käia võõrutusmassi järgi.
Fenotüüp (see mille eest meile makstakse) = genotüüp (pulli ja ammede geneetiline potentsiaal) +farmi keskkond ja manageerimine
Genoomika lubab meil otseselt jälgida geneetikat, mille loom on pärinud. Tuleb aga arvesse võtta, et genoomtestid ei võta arvesse keskkonna andmeid ja looma enda jõudlusandmeid.
Geneetilist arengut võivad kiirendada EBV-d. EBV on hinnangulised aretusväärtused, mida tuleks meil jälgida just spermapullide ja embrüote valiku tegemisel.
Kuidas leida õigeid lehmikuid karja asendamiseks?
Kui kasutatakse genoomtestimist, on oluline, et testiksime läbi rohkem lehmikuid, kui plaanime alles jätta karja täiendamiseks. Peaksime testima laiemale, et koguda informatsiooni, selleks et tekiks võrdlusmoment.
Millal genotüpiseerida? Enne seda, kui valikuotsuseid tegema jakatakse. Kui tahame valikuotsused teha võõrutamisel, siis genotüpiseerimine tuleks teha 4 nädalat varem.
eBeef– lehekülg, kust leiab faktilehti, informatsiooni geneetika kohta.
Teadlikud valikud ristamisel- SLAIDID
Lihtsaim viis parandada kõiki olulisi majanduslikke omadusi on loomade ristamine. Oluline on siiski eristada teadliku ristamist ja n.ö segaverelist lihaveist.
Ristamisega on võimalik saavutada mitme tõu tugevused, nagu näiteks šarolee kasv, herefordi viljakus jne.
Fotol on USA ristamisprogrammi tõu komplementaarsus. Ristamisplaan peab langema kokku karja üldiste aretuseesmärkidega! Kui teie põhiline eesmärk on müüa kõik lihaks ei ole mõtet investeerida pulli, mis annaks meile ühe tõuomadusi.
Heteroos on kahe homosügootse genotüübi ristamise tõttu avalduv suurem mõju võrreldes kahe algtõuga. Heteroosi efektiga võime ristandite puhul oodata kõrgemat jõudlust, kui kummagil vanemal oleks. Heteroos on maksimaalne esimeses põlvkonnas. Nt: Hf+ Ab= max, max+ mingi muu tõug =ei anna enam nii head tulemust.
Ristandid jõuavad anda eluaea tüüpiliselt ühe vasika rohkem. Süstemaatiline ristamine võimaldab maksimeerida heteroosi efekti, aga tuleb vältida ühtluse kadumist. Heteroos on maksimaalne F1 ristandis ehk esimese põlvkonna ristandis.
- 3- tõu ristamissüsteem
F1 ristatakse puhtatõulise pulliga. Kasutame ära F1 häid omadusi.
- Kahe tõu rotatsioon
On kaks karjamaad- kaks erinevast tõust pulli. Põhimõte on see, et amme paaritatakse sellest tõust erineva pulliga, mis oli tema isa.
- Kolme tõu ristamisprogramm
Sama nagu kahe tõuga, aga ühe lisa tõu pulliga
Väikesed karjad peaksid kasutama sama pulli 2 aastat, sama tõugu 4 aastat. Et seda teha 3 tõuga, tuleks sama põhimõetet kasutada, aga 4 aastat üks pull ja lisada siis huljem see kolmandat tõugu pull.
Ringkäik Eesti farmidesse
Päev enne koolitust külastasime koos Troyga erinevaid meie kasvatajaid. Esimese külastuse tegime Jane Mättiku juurde, kus Jane tutvustas enda tegemisi, loomapidamist ja söötmist. Teise külastuse tegime Karitsu Rantšo OÜ-sse, kus Beata ja Jaanus Vessart näitasid enda limusiini gruppe ja lautasid, lisaks tutvustasid enda geneetilist hindamist EvaLim testide põhjal. Troyle pakkus elevust näha punast limusiini ja tõdes, et on hea meel näha veel algupärast limusiini tõugu, USAs on limusiinid samuti mustad. Veel pisut enne pimedat jõudsime Airi Külveti karja juurde, kus Airi andis ülevaate enda holistilisest põllumajandusest, teadlikust ristamismetoodikast ja portsjonkarjatamisest. Kogu päeva vältel küsis Troy palju küsimusi meie kasvatajatelt ja sai seega päris hea tunnetuse kuidas meil siin asjad on, mis andis hea põhja tulevaseks koolituspäevaks.
Selle foto palus Troy teha, et näidata seda tagasi koju minnes. Talle on harjumatu näha põllumajanduses nii palju tublisid hakkajaid naisi. Tema tüüpiline kuulajaskond pidavat koosnema enamuses hallipäistest põllumeestest.
