Lihaveisekasvataja mõtiskleb |
Ma olen
sellel teemal mõelnud korduvalt mitte sõna võtta, aga olen arusaanud, et ega
see mitte-reageerimine ka midagi paremaks ei tee ja positiivseid muutusi ei
too. Sellepärast siiski kirjutan enda tagasihoidliku arvamuse siia teile
lugemiseks. Üldse ei ole plaanis mingeid teaduslikke aretusvõtteid hakata lahti
kirjeldama vms. Kõik lihtsas maainimese keeles.
Kõik me oleme kunagi olnud alustajad ja teinud veisekasvatusega alustajate vigu
– usun, et ka aretuses. Mina küll olen. Ikka kõik asjad olen omal nahal ära
proovinud. Võibolla ongi lihtsam enda näitel aretusest rääkida, kui näpuga
näitama hakata, kuidas keegi tegi ja ei oleks pidanud tegema.
Viga nr 1. Soovides tõuaretusega tegeleda ostsin esimesed põhikarja loomad
karjast, kus jõudluskontrolliga oli küll kunagi tegeletud, aga see oli mingil
hetkel muutunud ülejõukäivaks ja enam sellega seal mõned aastad ei tegeletud.
Ega mina siis padualustajana ei teadnud, et kui müüja ütleb, et loomadel on
passid ja nad on puhtatõulised, peaks neil ka tõutunnistus kaasa tulema. Teada
sain selle siis, kui tehing tehtud ja loomad kodus ning hakkasin uurima, kuidas
aretustöö käib. See oli esimene valus õppetund. Aretustuhinat see aga ära ei
võtnud. Sai kõvasti aega ja raha kulutatud DNA ekspertiisidele, et välja
selgitada, kes on koju ostetud lehmikute emad-isad. Minu õnneks see uurimustöö
õnnestus. Küll ühe tõulooma hinnaga kokkuvõttes. Siit õppetund – aretuslooma
ostes nr 1 on see, et kasvataja osaleb jõudluskontrollis, mis võimaldab näha
tema loomade põlvnemisandmeid.
Viga nr 2. Mullikad kosusid suve jooksul kenasti ja hakkasin neile pulli
vaatama. Pullide pakkumisi siiski mõned olid. Aga kui Sul on 4 varianti ja kõik
tunduvad täisjõus pullid ja kõik on ka JKKs ja omavad tõutunnistust, siis kelle
kasuks sa alustajana otsustad – võetud sai hea soodne variant. Tootmiskarjast,
mis sel hetkel pulli vahetas ja soovis hea looma elule saata. Tõug oli täitsa
õige aga mina alustajana ei teinud suurt numbrit sellest, et kuskil 4-5
põlvkonnas oli Anguse pullil tilk Simmentali verd sees. Õige pisut aga sellest
piisas, et tegelikult aretusega ma veel ei tegelenud ikka, kuigi vasikad nagu
sündisid. Pean siinkohal tänusõnad ütlema Reet Toile, kes mu tähelepanu sellele
juhtis, kui uhke algaja kasvatajana oma ainsama pulliku JKK müügiportaali üles
viskasin, et nõnda need aretusasjad ikka ei käi.
Õppetund siit, et pull keda kasutad olgu 100% puhtatõuline ja kuulugu
tõuraamatusse enne ostu sooritamist.
Viga nr 3. Eks neid kribukrabu möödapanekuid tuleb kõigil ette, aga teadmine,
mis suunas oma aretusega liikuda jõudis minuni kahjuks alles aastaid hiljem,
kui ma olin käinud teistes karjades, nii Eestis kui välismaal. Kuulnud teiste
kasvatajate mõtteid antud tõu aretuse kohta. Lugenud palju-palju ja igast
infoallikast üritanud leida veel kildu, millest õppida. Saabus õppetund, et
lihaveisekasvatuses pead lähtuma oma maaressursist ja söödabaasist. Ka siis kui
tegeled enda arust ekstensiivse tõu aretusega on selle tõu siseselt ikka
suundasid, mis pigem viitavad intensiivse liini suunas. Emane+isane EI VÕRDU
aretus. Siin hakkavad olulist rolli mängima teadmised aretuse teaduslikumast
poolest, millest ma lubasin siin mitte juttu teha.
Seda vigade loetelu ei ole mõtet liiga pikaks ajada, sest ega normaalne
eestlane teiste vigadest ei õpi niikuinii, ikka vaja ise oma jalgrattad
leiutada ja ämbrid astuda.
Miks ma selle pika vigadekogemuse teiega jagasin?
Saatsin täna ühest konsulteeritavast aretusfarmist ära ilusa kunstlikust
seemendusest saadud 2-aastase pulliku. See ei ole teatavasti nii lihtne, et
viskad kevadel pulli karja ja sealt nad tulevad. Kunstlik seemendus on töö, aeg
ja raha. Kui õnnestub, siis vahest ka edu. Tavaliselt aga lihtsalt kogemus. See
konkreetne isend osales ka 2016/2017 aasta lihapullide söötmiskatses ja sai
päitsetreeningu. Jalutasin temaga ise Maamessil näituseringis ja oh üllatust ei
jäänud kohtuniku silmis viimaseks. Panin pulliku JKK müügiportaali müüki
hinnaga, mis tundus õiglane kogu selle töö-aja-raha eest, mis temasse oli
panustatud. Ja täna ta läks lihaks. Miks? Aus vastus on see, et minu
kriitilisele silmale oli ta aretuse jaoks pisut madal. Meil on turul neid
madala jalaga pulle teisigi pakkumises. Aretuslik otsus.
Kevad kohe tuleb ja karjadesse juba valitakse pulle, keda oma aretustöös
kasutada. Teen ma lahti Karjaturg.ee lehe
ja mis ma sealt leian – tuleb välja, et anguse pull võib olla mida iganes! Ka
sarvedega pulli pakutakse lahkelt nii vahetuseks kui müüa sugupullina. JKKs ja
puha. Issamumeie! Ja milleks mina siis nii palju vaeva näen, kui see sarvedega
isane ilmselt kuskil karjas suure tõenäosusega ka tegutsema hakkab, sest on hea
ja odav ja rahulik ja JKKs. Selline valik oleks taandareng, mitte aretus. Ma ei
hakka välimikust üldse mitte rääkimagi.
Ka kõige sigrimigrim ristandammede kari annab omanikule parema tulemuse, kui
sugupull on aretatud mõistusega ja müüdud kohusetundega.
Kui ise ei tea, ei oska, ei ole kogemust – küsige kelleltki, kes asja tunneb.
Neid inimesi on meie ümber mitmeid õnneks.
Häid
valikuid 2018 hooaega!
Sanna Turu
Küsimused e-posti: Sanna.Turu@gmail.com