Lihaveisekasvataja mõtiskleb | 02 veebr 2018

Lihaveisekasvataja mõtiskleb: Aretus vs “aretus”

Ma olen sellel teemal mõelnud korduvalt mitte sõna võtta, aga olen arusaanud, et ega see mitte-reageerimine ka midagi paremaks ei tee ja positiivseid muutusi ei too. Sellepärast siiski kirjutan enda tagasihoidliku arvamuse siia teile lugemiseks. Üldse ei ole plaanis mingeid teaduslikke aretusvõtteid hakata lahti kirjeldama vms. Kõik lihtsas maainimese keeles.
Kõik me oleme kunagi olnud alustajad ja teinud veisekasvatusega alustajate vigu – usun, et ka aretuses. Mina küll olen. Ikka kõik asjad olen omal nahal ära proovinud. Võibolla ongi lihtsam enda näitel aretusest rääkida, kui näpuga näitama hakata, kuidas keegi tegi ja ei oleks pidanud tegema.


Viga nr 1. Soovides tõuaretusega tegeleda ostsin esimesed põhikarja loomad karjast, kus jõudluskontrolliga oli küll kunagi tegeletud, aga see oli mingil hetkel muutunud ülejõukäivaks ja enam sellega seal mõned aastad ei tegeletud. Ega mina siis padualustajana ei teadnud, et kui müüja ütleb, et loomadel on passid ja nad on puhtatõulised, peaks neil ka tõutunnistus kaasa tulema. Teada sain selle siis, kui tehing tehtud ja loomad kodus ning hakkasin uurima, kuidas aretustöö käib. See oli esimene valus õppetund. Aretustuhinat see aga ära ei võtnud. Sai kõvasti aega ja raha kulutatud DNA ekspertiisidele, et välja selgitada, kes on koju ostetud lehmikute emad-isad. Minu õnneks see uurimustöö õnnestus. Küll ühe tõulooma hinnaga kokkuvõttes. Siit õppetund – aretuslooma ostes nr 1 on see, et kasvataja osaleb jõudluskontrollis, mis võimaldab näha tema loomade põlvnemisandmeid.


Viga nr 2. Mullikad kosusid suve jooksul kenasti ja hakkasin neile pulli vaatama. Pullide pakkumisi siiski mõned olid. Aga kui Sul on 4 varianti ja kõik tunduvad täisjõus pullid ja kõik on ka JKKs ja omavad tõutunnistust, siis kelle kasuks sa alustajana otsustad – võetud sai hea soodne variant. Tootmiskarjast, mis sel hetkel pulli vahetas ja soovis hea looma elule saata. Tõug oli täitsa õige aga mina alustajana ei teinud suurt numbrit sellest, et kuskil 4-5 põlvkonnas oli Anguse pullil tilk Simmentali verd sees. Õige pisut aga sellest piisas, et tegelikult aretusega ma veel ei tegelenud ikka, kuigi vasikad nagu sündisid. Pean siinkohal tänusõnad ütlema Reet Toile, kes mu tähelepanu sellele juhtis, kui uhke algaja kasvatajana oma ainsama pulliku JKK müügiportaali üles viskasin, et nõnda need aretusasjad ikka ei käi.
Õppetund siit, et pull keda kasutad olgu 100% puhtatõuline ja kuulugu tõuraamatusse enne ostu sooritamist.


Viga nr 3. Eks neid kribukrabu möödapanekuid tuleb kõigil ette, aga teadmine, mis suunas oma aretusega liikuda jõudis minuni kahjuks alles aastaid hiljem, kui ma olin käinud teistes karjades, nii Eestis kui välismaal. Kuulnud teiste kasvatajate mõtteid antud tõu aretuse kohta. Lugenud palju-palju ja igast infoallikast üritanud leida veel kildu, millest õppida. Saabus õppetund, et lihaveisekasvatuses pead lähtuma oma maaressursist ja söödabaasist. Ka siis kui tegeled enda arust ekstensiivse tõu aretusega on selle tõu siseselt ikka suundasid, mis pigem viitavad intensiivse liini suunas. Emane+isane EI VÕRDU aretus. Siin hakkavad olulist rolli mängima teadmised aretuse teaduslikumast poolest, millest ma lubasin siin mitte juttu teha.


Seda vigade loetelu ei ole mõtet liiga pikaks ajada, sest ega normaalne eestlane teiste vigadest ei õpi niikuinii, ikka vaja ise oma jalgrattad leiutada ja ämbrid astuda.
Miks ma selle pika vigadekogemuse teiega jagasin?


Saatsin täna ühest konsulteeritavast aretusfarmist ära ilusa kunstlikust seemendusest saadud 2-aastase pulliku. See ei ole teatavasti nii lihtne, et viskad kevadel pulli karja ja sealt nad tulevad. Kunstlik seemendus on töö, aeg ja raha. Kui õnnestub, siis vahest ka edu. Tavaliselt aga lihtsalt kogemus. See konkreetne isend osales ka 2016/2017 aasta lihapullide söötmiskatses ja sai päitsetreeningu. Jalutasin temaga ise Maamessil näituseringis ja oh üllatust ei jäänud kohtuniku silmis viimaseks. Panin pulliku JKK müügiportaali müüki hinnaga, mis tundus õiglane kogu selle töö-aja-raha eest, mis temasse oli panustatud. Ja täna ta läks lihaks. Miks? Aus vastus on see, et minu kriitilisele silmale oli ta aretuse jaoks pisut madal. Meil on turul neid madala jalaga pulle teisigi pakkumises. Aretuslik otsus.
Kevad kohe tuleb ja karjadesse juba valitakse pulle, keda oma aretustöös kasutada. Teen ma lahti Karjaturg.ee  lehe ja mis ma sealt leian – tuleb välja, et anguse pull võib olla mida iganes! Ka sarvedega pulli pakutakse lahkelt nii vahetuseks kui müüa sugupullina. JKKs ja puha. Issamumeie! Ja milleks mina siis nii palju vaeva näen, kui see sarvedega isane ilmselt kuskil karjas suure tõenäosusega ka tegutsema hakkab, sest on hea ja odav ja rahulik ja JKKs. Selline valik oleks taandareng, mitte aretus. Ma ei hakka välimikust üldse mitte rääkimagi.
Ka kõige sigrimigrim ristandammede kari annab omanikule parema tulemuse, kui sugupull on aretatud mõistusega ja müüdud kohusetundega.


Kui ise ei tea, ei oska, ei ole kogemust – küsige kelleltki, kes asja tunneb. Neid inimesi on meie ümber mitmeid õnneks.

Häid valikuid 2018 hooaega!

Sanna Turu

Küsimused  e-posti: Sanna.Turu@gmail.com






Email again:

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Kommenteeri