14. Euroopa Herefordi Konverents Šveitsis 3.-8. september 2014 | 13 okt 2014

Konverentsil osalesid seekord Margus Voitk ja Margus Keldo.

Kõigepealt natuke lihaveisekasvatusest Šveitsis, kus konverents aset leidis.

Esimesed Herefordid toodi Šveitsi 1996. aastal. 2002 loodi Šveitsi Herefordi klubi, kus on täna 34 liiget. 2013 aastal oli tõuraamatus 29 farmi, 364 herefordi tõugu ammlehma ning 35 pulli. Keskmiselt ühes farmis oli 2013. aastal 12,6 looma. Kokku oli 2013. aastal Šveitsis 96000 ammlehma millest 831 herefordi tõugu. Enamasti kasutatakse Šveitsis kunstlikku seemendust, kuna maad ei ole pulli peale raisata. Keskmiselt on Šveitsis ühel farmil ca 20 ha maad kasutada.

 

Konverentsi ametlikud üritused toimusid 4.-7. septembrini, kus iga päev hõlmas mingit teemat. Ööbisime Rapperswili linnakeses, kus toimusid ühised õhtusöögid ning konverents.



 

Esimesel päeva teema oli „Parim Ida-Šveitsis“.  Kõigepealt külastasime Heidi ja Walter Fässleri Bareneggi farmi.


Farm asub 1000-1142 m üle merepinna. Kokku on 41 ha maad, millest 16 ha on karjamaad. Farmis on 32 ammlehma vasikatega ning 14 noorlooma. Lihaveisekasvatus on alates 1998. aastast ning 2008. aastast ainult herefordi tõug. Aastas saab selline farm ca 65000 EUR toetusi. Vasikad müüakse lihaks Natura Beef kaubamärgi all 10 kuuselt ning rümba kilo eest makstakse ca 9 EUR. Keskmine rümbakaal on 201 kg. Kari on väljas mai keskpaigast oktoobri keskpaigani. Ülejäänud ajal on maas paks lumi ning loomi ei saa aastaringi väljas pidada. Karjatamine toimub portsjoniviisiliselt. Kari on ühes koplis 8-10 päeva, kusjuures iga päev antakse natukene juurde. Poegimine toimub samuti karjatamisperioodil.

 

Järgmisena külastasime Appenzelli linna, kus nägime loomade ajamist läbi linna. 


Külastasime ka õlletehast.


Pärast õhtusööki toimus vestlusring Herefordi maailmaorganisatsiooni peasekretäri Jose Bonica ja osalevate riikide esindajatega, igast riigist kuni 2 inimest.

Arutusel oli globaalsemad  ja ka organisatsiooni sisesed teemad.

Teise päeva teema oli „Parim Kesk-Šveitsis“

Alustuseks sõitsime raudteega, mille keskel hammaslatt, Rigi mäe otsa mille tipp asub 1797,5 m kõrgusel ja teiselt poolt mäge alla tagasi. 



Õhtupoolikul läksime beef.ch näitusele. Tegemist on iga aastase näitusega, mis on igal kolmandal aastal suurem. Ürituse eesmärk on näidata linnainimestele, kuidas peetakse veiseid ja ka natuke muud põllumajandust. Näituse ülesehitus oli väga huvitav. Nimelt on Šveitsi farmid väikesed ja lähestikku, seega jalutasime ühest farmist teise. 


Nägime loomi ja farmide vahele olid pikitud tehnika, BBQ võistlus jne. Šveitsi põllumajanduse kohta saime teada muuseas järgmist: Šveitsis on 55000 farmi keskmise suurusega 20ha. Madalamatel aladel võetakse rohumaadel 5 saaki aastas. Väetatakse hoolega ning saadakse aastas 10t kuivaines rohusööta. Üleval mägedes saadakse siiski 2 saaki. Rohusööta  kogutakse kolmel moel: kuiva heinana rullis, silona rullis või kogutakse materjal lahtiselt koguritega ning veetakse küünis asuvasse hoidlasse, kus toimub järelventileerimine. Vanal ajal ja ka praegu mõningates kohtades kõrgel mägedes ja järskude pervede peal toimub söödavarumine käsitsi ning kuiv hein topitakse ca 50kg kaaluvasse võrku ning lastakse mööda köit kotiga alla. All pannakse siis hein saadu. Masinatest kasutatakse järskude nõlvade peal väiketraktoreid mida juhitakse sarvedest järel kõndides või on siis lisatud ka järelhaagis kus peal on iste ja saab istuda. Järgmiseks on alpitraktorid - sellised madalad ja laiad ja väikeste ratastega, mis kannatavad perve ning laugematel aladel tavalised traktorid, enamasti siiski on lisatud topeltrattad ning traktorid pole võimsamad kui 100hj. Enamasti pigem väiksema võimsusega.




Kolmandal päeval toimus konverents. Seisnes see osalevate riikide herefordikasvatuse tutvustamises. Konverentsil osalesid Euroopast Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Iirimaa, Suurbritannia, Saksamaa ning Ungari ja väljastpoolt Euroopat veel Austraalia, Kanada ja üks esindaja USAst ning lisaks veel Herefordi Maailmaorganisatsiooni peasekretär Jose Bonica Uruguaist. Eesti ettekande esitas Margus Keldo. Kõikide osalejate ettekandeid ja korraldajate poolt tehtud pildigaleriid  näed http://www.swisshereford.ch/index.php/de/herefordkonferenz-2014/countryreports

Kokku osales konverentsil 80 inimest.

Peale konverentsi oli kavas Läderachi šokolaadivabriku külastus ning õhtu oli vaba linnaga tutvumiseks.

 

Neljanda päeva teemaks oli „Parim Zürichis“

 

Hommikul sõitsime Wallisellenisse Thomas ja Daniela Rinderknechti rantšosse, mis asub 430 meetrit üle merepinna. Täpsemalt Zürichi linna ja lennujaama vahel. Farmi juures oli ligikaudu 6ha maad. Ning farmi asukoht on meie jaoks ikka veidi veider küll. Ühel pool on raudtee, teiselpool suur maantee ning lennujaamast startivad lennukid lendavad peaaegu farmi kohale ja madalalt.



Tutvudes farmi loomadega oli enamustel arvamus, et lehmad on liiga rasva söönud ennast, kuid oli ka teistsuguseid arvamusi.


Kokku on farmis 72 ha maad, enamus mägedes. Farmis tegeldakse ka juurvilja- ning teraviljakasvatusega. Herefordid on 2004. aastast. Kokku on farmis 33 amme koos vasikatega, 12 mullikat ning 2 pulli. Lisaks peetakse ka pubi sealsamas farmi territooriumil. Peale farmikülastust sõitsime Reini jõel asuvat Euroopa suurimat juga vaatama.


Õhtul toimus traditsiooniline Gala-õhtusöök. Esinesid rahvamuusikud, peeti tänukõnesid ja tänati korraldajaid ning söödi väga maitsvat herefordi liha.


Otsustati ka, et järgmine Herefordi Euroopa konverents toimub 2018. aastal Ungaris.

18.-24. aprill 2016 toimub 17. ülemaailmne Herefordi konverents Uruguais.

 

Mõningaid mõtteid mida konverentsilt saime suheldes teistega:

 

Herefordide arv maailmas on tõusuteel paljud anguste pidajad on läinud herefordi peale üle kuna otsitakse efektiivsemaid loomi.


Taanlased rääkisid, et nad on uurinud testjaamas loomade söödakasutust juba 5 aasta vältel ja tõdesid, et mõned  loomad kasutavad 1kg kehamassi juurdekasvuks  8 söötühikut sööta, mõned ainult 4 söötühikut. Seniste testide tulemusel kaldus kaalukauss tugevalt herefordide kasuks

 

Probleemiks on see, et igas riigis on erinevad hindamissüsteemid ja eri riikide loomad pole võrreldavad ja kõike peab ümber arvutama.

Sperma toomine EL-i näiteks USAst ja Kanadast on probleemne, kuna seal vaktsineeritakse mingi tõve vastu, mida EL-s ei esine ja ka vaktsineerimine pole lubatud, kuid spermas on antigeenid sel juhul sees ja see on probleem.


Iirimaa esindaja rääkis, et neil on herefordi liha väga „in“. Põhjus selles, et suuremad tõud ei sisalda sobiva rümba suuruse juures piisavalt rasva ning robot, mis lõikab lihatükid täpselt õigesse kaalu (450gr 2 steiki ports), teeb suuremate rümpade puhul liiga õhukesed steigid.


Ameeriklasest hindamisekspert  P. J. Budler (haldab ka veebilehte http://www.herefordbreeder.net/ ) rääkis, kuidas saada farmereid loomi näitustele või võistlustele välja panema ning pakkus lahenduseks, et esialgu mitte tuua kokku loomi, vaid et hindaja käiks karjades ja otsustaks nähtu põhjal, et kellel parim pull/lehm/kari ja saaks sel viisil algul parimad välja tuua. Kui farmerid näevad, et neil läheb hästi hakkavad nad ka ehk millalgi loomi näitustele viima. Ta oli ka valmis meile igal ajal Eestisse appi tulema ja nõu andma


Britid rääkisid, et neil on paljud farmerid, kes on ca 20 aastat kasvatanud limusiine või šaroleesid, vahetanud tõu herefordide vastu, kuna nende kuluefektiivsus on parem.

Taanis kasutatakse palju hereforde maastikuhoolduses ja karjamaad pole toitvad. Seetõttu poegivad lehmad mitte kevadel aga hoopis sügisel, et talvel hea sööda peal vasikad üles kasvatada ning suvel viletsa sööda peal jällegi pole hirmu, et lehmad end poegimiseks liiga paksuks sööks.

Enamus herefordikasvatajaid kasvatasid nudisid loomi. Sarviliste herefordide kasvatajaid olid konverentsil ainult mõned üksikud ning pisitasa sarviliste loomade arv maailmas väheneb. Kanadas on see näiteks 50-50.


Peasekretär Jose Bonicaga oli jutuks tõuaretuse suunad. Nimelt lõunapoolsetes maades, kus palju intensiivset päikest on probleemiks silmakasvajad veistel, mistõttu üritatakse saada rohkem pigmenti silmade ümbrusse ning vaadatakse ka silmade asendit. Meil siin see probleemiks ei ole. Kuid rohkem pigmenti tähendab vähem valget ja see on probleem. Ja üritatakse ka ikkagi tõuaretust ses mõttes ohjes hoida, et valge värvus ära ei kaoks. Oli ka arvamus, et võibolla peaks tõuaretuses ka sõltuvalt piirkonnast veidi erinevalt lähenema. Ei ole võimalik ,et üks suund on kogu maailma jaoks parim.

Kokkuvõtteks nii palju, et olid väga sisutihedad päevad. Saime headeks tuttavateks praktiliselt kõigi riikide esindajatega, kes konverentsil osalesid. Saime mitmeid küllakutseid erinevatesse riikidesse. 2015 a. soovib Eestit külastada oma Euroopa tuuri käigus Herefordi Maailmaorganisatsiooni peasekretär Jose Bonica, samuti P.J Budler.


Tõdesime, et herefordi tõug on üle maailma üks arvukamaid ja leiab farmerite seas järjest suuremat poolehoidu.


Oma osalemisega üle Euroopalisel herefordi konverentsil tuletasime teistele riikidele meelde Eesti ja Eesti herefordi olemasolu ja julgen väita, et tõstsime eesti herefordikasvatajad ka veidi rohkem maailmakaardile.

 

Jutu pani kokku Margus Voitk

Täiendas Margus Keldo


P.S Kui soovid lugeda Margus Voitki poolt koostatud reisikirja lihtsamas ja mahlakamas versioonis, siis leiad selle siit http://lihaveis.ee/seltsist/klubid/herefordi-klubi

Email again:

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Kommenteeri