Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta.

Põllumajandusministri määrus, vastu võetud 27.08.2009 nr 90


Kui teed karjaaeda, võib abiks olla Fence Calculator (inglise keeles).

Vasikate võõrutamine imemistakistiga

Ammlehmade ja vasikate kasvatamine ja söötmine

Alltech’i Infopäev. Lektoriteks Carlo Rossi ja Ricardo Compiani .23.10.2013 Sadala Agros
Koostanud Targo Pikkmets

Ammlehmakasvatuse eesmärgid
Vasikatel peab olema:
•       väike suremus
•       hea tervis
•       hea juurdekasv (min 1000 g/öp)
 
Võõrutuse ajaks peavad vasikad olema terved ja hea arenguga. Eesmärgiks võiks olla 100 lehma kohta 100 vasikat, enamasti aga on üsna hästi, kui paaritusse läinud lehmadelt saadakse järgmisel aastal 100 lehma kohta 90 võõrutatud vasikat.

•       Lihalehma konditsioon ei tohiks olla üle 3,75, et oleks tagatud kerge poegimine.
•       Tiinuse lõppfaas ei sobi ammlehma keha konditsiooni reguleerimiseks. See peab olema tehtud varem. Kui karja ammlehmade sööda energiatase korras, siis ~41 % lehmadest indlevad poegimisest 40 päeva jooksul.
•       Vasika võõrutamise aegne ammlehma kaal võrrelduna ammlehma kaaluga kuni 1 kuu peale poegimist peab olema sama või isegi võiks lehm peale poegimist võtta 10 % kaalus juurde. Kui ammlehm võtab kaalus alla, siis on negatiivne energiabilanss – karjas esineb palju embrüonaalset suremust.
•       Liiga heas konditsioonis lehma vasikas on suurem, poegimine vältab pikemalt, vasikas on nõrgem.
 
Kui karjas probleeme vasikate saamisega, siis enamlevinud probleemid:
•       1. mikroobid
•       2. poegimisprobleemid
•       3. viljakusprobleemid
•       4. puudub poegimisala
•       5. karjamaal liiga kõrge proteiinitase
Proteiini liig põhjustab kergesti negatiivse energiabilansi (eriti levinud probleem ristikurohkel karjamaal). Põhjustab embrüonaalset suremust, laminiiti (sõrahaigus), vatsas histamiini liig

•       Veiste pidamisel peab kasvataja omale selgeks tegema aastaringse väljaspidamise ja aastaringse laudaspidamise eelised ja puudused.
•       Pull paaritab päevas kuni 2 lehma. Karja sigivus langeb kui pullil üle 20 lehma karjas.
•       Sügisel poeginud lehmadel kipub olema madalam tiinestuvus.
•       Ammed sügisesel poegimisel peavad saama väga head sööta.
•       Vajalik korras pidamine, piisavalt puhast allapanu, puhas udar.

Embrüonaalse suremuse põhjused:
•       1. viirused, seroloogilised haigused
•       2. madal progesterooni tase peale poegimist
•       3. sööt on toksiline (eriti hein ja silo!)
Kui on palju ühe-kahe päeva vanuste vasikate suremust, siis see võib olla põhjustatud ammedele söödetud toksilisest söödast.
 
Poegimisaja määramine
•       Saab kasutada andurit, mis pannakse lehmale tuppe. See saadab sõnumi kui lehm poegib.
•       30-40 ammega karjadel võiks olla poegimisalal kaamera loomade jälgimiseks.
•       Saab ka lehma saba kõrvalt vaagnasidemete lahtimineku järgi määrata üsna täpselt lehma poegimisaega (täpsus 24 h). Sabaluu ja vaagnaluu sidemesse mahub kõrvuti 3 sõrme. Selle meetodi puuduseks, et iga lehm on individuaalne, 100 % – l lehmadest vaagnasidemed nii tuntavalt lahti ei vaju. Ka peavad olema lehmad üsna rahulikud ja harjunud talitaja puudutustega. Piimaveistel on vaagnasidemete lahtivajumine paremini tuntav kui lihaveistel, sest viimased on lihaselisemad ja rasvasemad.
 
•       Poegimisala teha kaela fikseerimisseadmetega. Itaalias ca 70 eur/loom.
•       Poegimisboksi kaelasulgur peab olema nii, et lehm saaks pikali heita. Poegivaid loomi on vaja jälgida minimaalselt iga 4 – 5 tunni järel (soovitavalt 3 – 3,5 tunni järel).
•       Poegimisalas peab olema piisavalt puhast ja kuiva allapanu. Loomadel on vaja piisavalt ruumi – vähemalt 12 m2 lehma kohta.
•       Kui on poegimisalas 8-10 m2 lehma kohta, siis on vasikatel rohkem kõhulahtisust, vasikate juurdekasv väiksem. Vajadusel peab saama lehmad vasikatest eraldada. Näiteks vasikate märgistamiseks, kaalumiseks jne.
•       Itaalias hoitakse lehm koos vasikaga 2-3 nädalat. Oma karjas oleme hoidnud lehma koos vasikaga 1-2 päeva, vahel ka nõrgema vasika puhul 4-5 päeva. Nii tekib vasika ja lehma vahel tugevam side ja vasikas on karjaga ühinemisel piisavalt tugev, et uudishimulike karjaliikmetega probleemideta hakkama saada.
•       Lõpptiineid lehmi on vaja hoida väiksemates gruppides, nii on neid parem jälgida, lihtsam puhtust pidada, kiirem probleemi tuvastamine ja hea jälgida, kas vasikas saab ternespiima kätte. Parim variant kui poegiv lehm on teistest eraldatud näiteks kergaedikuga vms. Nii ei sega võimukamad lehmad nõrgemaid loomi ja on vähem vasikate hülgamisi. Ka on turvalisem poegiva lehma abistamine kui teised loomad ei pääse segama.
•       Kuni 4 h on aeg poegimisest, mille jooksul vasikas on võimeline piisavas koguses omastama ternespiimast immunoglobuliini. Parim kui vasikas saab 2 l ternespiima 2 h jooksul sündimisest. Kui käsitsi lehmast piima lüpsta ja vasikale joota, siis peab arvestama, 2h jooksul lüpsmisest 2 x suureneb soojas piimas bakterite arv. Jahtunud toasoojas seisnud ternespiim põhjustab vasikatel kergesti kõhulahtisust. Immunoglobuliini sisaldus kvaliteetses ternespiimas peab olema  > 10 g/l
 
Poegimisosakond! Miks?
•       1. parem jälgimine, õnnetuste vältimine, vähem surnud vasikaid
•       2. individuaalboksid või väike grupp loomi
Põhiline on saada poegiv loom poegimisboksi enne poegimist. Pigem ajada loom sinna varem kui hiljem. Samas tuleb arvestada, et mõni loom võib poegimiseelsel eraldamisel minna nii rahutuks, et poegimisprotsess peatub.
Poegimismomendiks peab ammlehm olema poegimisalal!
Stillbirth rate (ingl. k.) – vasikate kadu/hukkumine poegimisel
Delivery room (ingl. k.) – poegimisala
•       Poegimisperioodil on vaja vasikatele eraldatud ala, nn. „lasteaed“ ja tagada 1-2 nädalat peale poegimist vasikate lisasöötmine, et nad harjuksid sööma jõusööta ja teraviljajahu.
•       Lasteaias saavad vasikad rahulikult puhata, lehmad ei sega, puhtam, seal saab anda vasikatele startersööta. Startersööda mõjul vatsa hatud ja mao osad arenevad välja palju paremini kui nendel vasikatel, kes startersööta ei saa. Startersöödas optimaalne 17-18% proteiini, 12-14 MJ/kg energia. Alguses söövad vasikad vähem, aga kogust võiks arvestada vasika kohta ca 3 kg päevas.
•       Startersööda kulu ca 500 kg vasika kohta, 0,5 eur/kg =250 eur / vasika kohta.
•       Lõppnuumal on atsidoosi oht suurem nendel pullidel, kes pole vasikaeas saanud startersööta.
•       Kui lehmal vasikas on all, siis ta annab endast piima vasikale maksimaalselt. Lehma enda söödavajaduse katmine jääb tahaplaanile. Kui ammlehm ei saa peale poegimist piisavalt süüa, siis varude kulutamise järjekord:
•       1. rasvad
•       2. lihased
•       3. ei indle jms. probleemid.
Vajadusel antakse ammele 2 kg/ päevas jõusööta. Kui on väga hea karjamaa, siis jõusööda andmise vajadus puudub.
Emakas on võimeline vastu võtma uut embrüot 30-40 päeva poegimisest. Kui lehm indleb 20-30 päeva poegimisest, siis see on täiesti sobiv, kuid seemendada/paaritada ei ole mõtet.
 
•       Kui poeginud amm koos vasikaga lasta karja hulka tagasi, siis on parim seda teha siis, kui on tekitatud veel lisaks segadust, et karjal oleks ka muud tegevust kui ainult lisandunud karjaliikmete uudistamine. Näiteks talveperioodil anda loomadele värske sööt ja vahetult pärast seda lasta poeginud lehm koos vasikaga teiste juurde. Nii on vähem pusklemist. Eriti hoolas tuleb olla kui karja juurde lastakse loom, kes varem oli karja hierarhias üsna võimukal positsioonil. Selline loom soovib kohe saada oma positsiooni tagasi, kuid karja teised liikmed võivad üsna lihtsalt talle „kambaka“ teha!
 
•        Vasikat vaktsineerida mitte ennem kui 3-4 nädala pärast peale poegimist. EL reeglid lubavad vaktsineerimist! Varem takistavad immuunsuse tekkimist ternespiimaga saadud immunoglobuliinid. Vaktsineerimist ei tohi teha umbes. Vajalik seroloogiline uuring, et teada ohustavaid haigusi. (leukoos, brutselloos, sinikeel, leptospiroos, rinotrahheiit)
•       Kõhulahtisus ja hingamisteede haigused veistel on omavahel seoses. Kui on üks, siis kipub olema ka teine.
 
Vasikate võõrutusstressi vähendamine:
•       1. vasika ja lehma järk-järguline eraldamine (1 x päevas lasta kokku ca 1 nädala jooksul). Oma karjas proovisime, kuid võõrutus venib palju pikemaks ja on oluliselt töömahukam.
•       2. viiakse ära lehmad, mitte vasikad
•       3. vasikad on eelnevalt harjunud sööma lisasööta, mis korvab ärajäänud piimast tekkinud toitainete defitsiidi
 
•       Tavaliselt lihaveiste pidamine laudas 20 ja rohkem grupis, kuid see ei ole loomadele hea. Pigem teha vastavalt loomadele väiksemaid gruppe – 10 kuni 12 looma grupis.
•       Nuumapullidel kui suurendada aedikus pindala looma kohta 3 m2 –lt  4 m2  –le, siis juurdekasv suureneb 10% päevas.
•       Kui aediku pindala on looma kohta liiga väike, siis enamasti nuumaloomade juurdekasv vaatamata korralikule söötmisele on ikkagi tagasihoidlik. Ka on rohkem probleeme haiguste ja vigastustega.
•       Laudas betoonpõrand lehmale ei ole kõige parem. Liiga palju probleeme liigestega ja hõõrdumisi.
•       EL loomade heaolu reeglite järgi on vaja aediku pindala 4 m2 loomale eluskaaluga 400 kg, iga lisanduva 100 kg eluskaalu kohta veel vähemalt 0,5 m2. Lehm ja vasikas vajavad vähemalt 10 m2 lehma kohta.
•       Praktikas on aga 5 m2  600 kg eluskaaluga lihaveisele väga minimaalne aediku pindala. Arne Tamm Läänemaalt aga väidab oma praktilise kogemuse baasilt, et minimaalselt on vaja 11 m2 ammlehma kohta. Väiksemat pindala on keeruline hoida piisavalt puhtana ja loomadele sobivas seisus.
•       Itaalias oli loomapidaja, kellel oli 10000 looma ruumiga 3,5 m2 looma kohta. Vähendas loomade arvu 5000-le ja tänu sellele suurenes ruum aedikus ühe looma kohta 2 x –ks. Selle tulemusel paranes loomade juurdekasv 12 %, loomadel haigusi vähenes 30 %. Põhjuseks, et nii oli vähem nakkusi ja loomadel kasvuks oli oluliselt parem keskkond.
•       Nn. “rusikareegel” on, et lihaveisel on vaja eluskaalu iga 100 kg kohta minimaalselt 1 m2 aediku pindala.

Lihaveise orienteeruv pidamiskulu:
Hind  ca 1,86 eur eluskaalu 1 kg juurdekasvuks
•       0,5 eur töö jms.
•       1,4 eur päevas söödale
 
•       Rinotrahheiidi haige loom – immunotolerantne. Loomal kasv kinni, norus, selg küürus, karv tokerdunud, pullil pea kuju ülalt lai ja üsna kitsa ninaga.
•       Veistel esineb emaka väljalangemist. Tihti selliseid ammesid enam ei paaritata, et vältida tulevikus sarnaseid probleeme. Samas kui emakas korrektselt puhastada ja tagasi panna ning loom on korralikult paranenud, siis võib looma uuesti paaritada.

•       Farmer on endale parim abiline, sest ainult tema teab oma farmis toimuvast kõige rohkem.

Pidamine

Aigar Suurmaa 

Lihaveiste pidamisel räägitakse peamiselt nende talvisest pidamisest, kuna suveperioodil on nad karjamaal. Mõningate eranditena on lihaveiseid võimalik pidada ka suvel laudas või lauda kõrval jalutuskoplis, kui karjamaa puudub. Sel juhul söötmine on lahendatud haljassööda ettevedamisega.

Lihaveistele sobivad lautadena kergehitised, kus oleks loomadel alati vaba väljapääs lauda kõrval olevasse jalutusaeda. Rakendada tuleks muidugi vabapidamist sügavallapanul paarkümmend looma ühes aias. Veised tunnevad end hästi nii nullilähedases temperatuuris kui 15 kraadise külma puhul. Tuleb arvestada, et iga vasikaga lehma kohta oleks laudas 6...7 m². Lauda ossa, kus peetakse lehmi koos vasikatega, tuleb eraldada latrid lehmade poegimiseks, mille mõõtmed soovitatakse 2,5 X 3,0 m². Sesoonse poegimise korral oleks on 100 lehma kohta vaja 18...20 latrit.


Täistsüklilise tootmise korral on lihaveiseid soovitav pidada järgmiste rühmadena: lehmad koos vasikatega, tiined mullikad, lehmikud, nuumpullid, sugupullid. Väiksema arvu loomade puhul võib kahte esimest gruppi pidada ka koos.

Igalt ammlehmalt igal aastal terve vasikas

Ammlehma peamine toodang on vasikas. Et lihaveisekasvatus oleks tulutoov, peaks karja koosseisus olema eelkõige hästiarenenud ja heade emaomadustega ammlehmad, kes peaksid igal aastal andma hea järelkasvu: terved, elujõulised ja suure kasvuintensiivsusega vasikad.