Kuidas alustada

Lihaveisekasvatusest värskelt alustanu pilgu läbi
Indrek Ostrat, avaldatud  JKK Sõnumid nr. 38 oktoober 2013  

Nii nagu ehk enamike maiste asjadega, saab kõik alguse mõttest midagi uut ette võtta, muuta või laiendada. Minu mõte lihaveisekasvatusega tegelema hakata on ehk kolm kuni neli aastat vanem loomade saabumise kuupäevast eelmise aasta oktoobri lõpus. Kuna minu tegevus ettevõtjana on tihedalt seotud loomakasvatusega ja koolihariduselt olen loomaarst, siis esmapilgul ehk ei näigi see otsus väga arengu - kingsepast kosmonaudiks- moodi välja.

Tänaseks, kus aastaring kogemust täis tiksuma hakkab on aga algne kõrgevõitu lennukaar pisut maalähedasemaks muutunud ja roosakad prillid ka ninalt pudenenud.

Sobiv tõug. See on lihaveisekasvatusega alustades üks kõige tähtsamaid küsimusi. Enne sellele küsimusele vastamist tasuks pikalt mõelda, sest vale vastus tähendab enamasti pettunud peremeest ja õnnetuid loomi. Et sellele küsimusele vastata, peaks enne paigas olema eesmärk – kas maastikuhooldus, lihatootmine või tõuloomade müük (aretuskari). Kõiki kolme enamasti heal tasemel kokku panna ei õnnestu. Minu esimeseks plaaniks oli ,,hooldevaba’’ šoti mägiveise või Galloway kari peaasjalikult endisi söötis karjakopleid hooldama, sest intensiivsema tõu valik sellisele kõnnumaale oleks olnud ilmne viga. Kopleid niites ja tarastades selgus aga kurb tõsiasi - need on tihedalt vana okastraati täis, mis nüüd osaliselt ka niiduki poolt purustatud ja kenasti laiali külvatud oli. Asi lõppes üleskündmise ja kultuurkarjamaa rajamisega. Kuna selline vaev nähtud ja kulu kantud sai, siis osutus võimalikuks valida ka intensiivsem tõug. Selleks sai valitud heade emaomadustega, rahulik ja piimakas Simmental.  Kui söödabaas on korralik, siis tasuvad need loomad selle vaeva ka väga hea kaaluiibega.

Minu tagasihoidlik kogemus kinnitab seda, et suurema/intensiivsema tõu puhul tasuks igal juhul investeerida kultuurrohumaade rajamisse. On oluline vahe toitainetes ja energias, mida loom saab lopsakalt raihena, ristiku, timuti rohumaalt ja sellel, mida rinnuni ohakate, oblikate ja orasheinaga vahelduvast võsast. Kui viimasel müttab ekstensiivne tõug siis pole probleemi, kui aga intensiivne tõug, nagu näiteks Limusiin, šarolee või Simmental siis on tulemus enamasti nukker – suurevõitu pea kurtunud kere küljes. Kahjuks kohtab sellist pilti siin-seal Eestimaal küll. Siit tuleb välja üks peamisi väärromantilisi mõttemalle, mis näeb välja siis umbes selline – heh, lähen ka maale ja hakkan lihaveiseid kasvatama. Ostan loomad, lasen võssa, aasta pärast ajan prisked purikad sealt välja ja realiseerin kobedaks rahaks. Et siis justkui vähe tööd ja palju raha.

Tuleb tunnistada, et mu enese suurim ,,roosa prill’’ oli samuti seotud just uskumisega, et tegemist on suhteliselt töövaese tegevusalaga.

Alguses (enne loomade saabumist) meenutas olukord pisut militaarvaldkonnast tuttavat taktikalist planeerimist, staabitööd mõnusalt soojas toas maakaardi kohale kummardunult ja enesekindlalt tulevaste karjade ja lautade paiknemisalasid märkides. Umbes nii, et siia 50 looma, sinna 20 looma, sinna veel 30 jne. – mida suurem number seda parem. Kui aga loomad kord saabusid siis näitas elu endisele staabiohvitserile koha kätte sõdurina külmas kaevikus koos kõigi probleemidega, mis robinal lahendamist tahtsid. Mis ma sellega öelda tahan on see, et tegu on elusolenditega, kes tahavad igakülgset hoolt ja tööd. Tööd on lihaveistega tegelikult palju. Palju just siis, kui teha seda nii nagu peab, see tähendab kõiki looma vajadusi arvestades. Nurki võib alati lõigata ja kergema vastupanu teed minna, jättes midagi vajalikkku tegemata, kuid enamasti palutakse selle pärast hiljem ikkagi kassa juurde, tihti intressidega…

Millele siis aega ja raha kulub ?

  • Loom tahab head ja kvaliteetset sööta (k.a. mineraalsööt) ja allapanu
  • Ka lihaveis vajab tegelikult talvist peavarju (üksikute eranditega)
  • Loomale tuleb ka talvel tagada puhas joogivesi ja seda mitte lume näol
  • Sõrad tuleb õigeaegselt värkida
  • Süstemaatiliselt tuleb teostada nii sise- kui välisparasiitide tõrje
  • Poegimiste perioodil tuleb valmis olla ebaregulaarseks ja lahjaks uneajaks
  • Tuleb olla valmis andma sünnitusabi ja kantseldama võimalikke elujõuetuid vasikaid
  • Vasikad tuleb kaaluda ja märgistada
  • Hiljem tuleb vasikad veel kaks korda kaaluda (juhul kui kari on jõudluskontrollis)
  • Karja tuleb muretseda hea pull või loomad kunstlikult seemendada
  • Loomadelt tuleb korra aastas analüüsideks võtta veri
  • Loomad tuleb grupeerida ja sorteerida

 Kindlasti ei saa üle ega umber kogumisaedade ja fikseerimispuuri soetamisest. Kui kari on jõudluskontrollis, mis puhtatõulise karja korral on loomulik, siis lisandub sellele ka korralik kaalusüsteem. Kõigele sellele lisandub vajadus rajada kilomeetrite viisi elektritara ja seda hooldada. Hooldamist ja uuendamist vajavad ka rohumaad. Kõik see maksab. Maksab väga palju raha ja nõuab palju aega. See kehtib kahjuks ka neile, kes ise hõlpsasti peedist pesumasinale trumli teeksid.

Kogu see töine argipäev on vähemasti mind veennud ühes- pigem siis vähem loomi, aga kõigile piisav tähelepanu ja heaolu. Need on väga lühidalt minu tähelepanekud ja veendumused, mida vanadel tegijatel ehk igavgi lugeda. Neile, kes lihaveisekasvatusega algust teha plaanivad ehk pisike mõtteaine enne otsustavat sammu.

Kunagi tavatses mu langevarjuinstruktor peale teoreetilise osa lõppu (kubises kõikvõimalikest katastroofistsenaariumitest) öelda: ,,Kes peale tänast ümber mõelnud pole, on homme hüppele oodatud…’’

Et mu jutt liiga apokalüptiliselt ei kõlaks, tuleb lõpuks lisada, et loomadega tegelemine siiski ainult ei vii ja ei võta, vaid ka annab. Siinkohal ei pidanud ma silmas üksnes asja materjaalset poolt. Kuid tikub olema nii, et kui looma ei nöögi on ka materjaalne külg hiljem tugevam.

Kui teete, tehke kirega ja nii nagu peab. Süvenege, vahetage kogemusi, lugege ja tundke asja vastu sisulist huvi.

Edu soovides,
Indrek Ostrat 


Mida peaks kaaluma enne lihaveiste kasvatamise  alustamist

  1. Kas jätkub kannatlikkust ja sõbralikkust lihaveiste kasvatamiseks.
  2. Kui palju peaks farmis olema loomi, et kogu perele oleks tagatud sobiv töökoormus ja sissetulek.
  3. Millist tõugu ja millise aretusväärtusega loomad peaksid farmis olema.
  4. Kas soovitakse suure- (šarolee, akviteeni hele, simmental) või väikesekasvulisi (šoti mägiveis, dexter) loomi.
  5. Milline on lihaveiste pidamise kavandatav eesmärk (tõuloomade müümine, liha tootmine, karjamaade hooldamine, lemmikloomade pidamine jne).
  6. Kas on võimalik kindlustada loomadele normikohast söötmist. Missugune on karjamaa olemasolu ja talviste söötade varumise võimalus.
  7. Kas lihaveiste jaoks on olemas vastavad tootmishooned. Kui ei ole, kas on mõnda hoonet nende jaoks võimalik rekonstrueerida ja kas selle jaoks on olemas vahendeid.

Vajaminevad söödad ja nõuded loomakasvatushoonetele

  1. Suvine söötmine rahuldatakse karjatamisel looduslikel, kultuur- metsa-, ranna- või mõnel muul karjamaal. Hea saagikusega kultuurkarjamaal võib 1 ha-l karjatada 2,5 ammlehma koos vasikatega, metsa- ja niidu-karjamaadel 0,3...0,5 ammlehma.
  2. Kui puudub karjamaa, võib veiseid sööta lauda kõrval söötmisplatsil.
  3. Karjamaa peab olema tarastatud, karjatada tuleb kopliviisiliselt.
  4. Talvised söödad on (kuiv)silo, teraviljapõhk, hein, juurvili, söödateravili.
  5. Laut võib olla kergehitis, kust loomad saavad soovikorral minna jalutusaeda või söötmisplatsile.
  6. Loomi pidada vastavalt vanusgruppidele rohke allapanuga kuival asemel.
  7. Piisavalt peab olema valgust, hea ventilatsioon, ei tohi olla tuuletõmbust.
  8. Iga vasikaga lehmale peaks laudas olema ruumi vähemalt 7m².
  9. Peaks olema poegimissulud mõõtmetega 2,5 X 3 m.
  10. Joogivee kättesaadavus, külmal ajal eelsoojendusega jootmisnõud.

Mitmesugused variandid lihaveisekasvatuse alustamiseks

  1. Lihatõugu ristandpullvasikate ostmine. Kasvatada üles käestjootmismeetodil, nuumata nad 14...18 kuu vanuseks ning seejärel turustada. Järgmisel aastal alustada otsast peale samamoodi.
  2. Osta ristandlehmvasikad või lehmikud, need sobivas vanuses paaritada lihatõugu pulliga või seemendada ning seejärel saadud pulljärglased realiseerida võõrutusealiselt või  kasvatada üles, nuumata ja turustada, lehmikud tiinestada.
  3. Osta puhtatõulised lihatõugu lehmikud ning noorpull ja alustada kas puhtatõuliste veiste edasiaretamist või nende ristamist mõne teise tõuga lihatootmise eesmärgil. Algse investeeringuna kõige kallim, kuid kõige kiiremat arengut tõotav variant.
  4. Eespooltoodud variantide põhjal mitmesugused kombinatsioonid, nagu osa karja aretamine puhtatõulisena, osa ristanditega lihatootmiseks jne.

Sagedasemad vead lihaveisekasvatuses

1. Lihaveisekasvatuse alustamisel ei tutvuta mõne teise farmi kogemustega.

Uue loomakasvatusharuga alustamisel tuleb tingimata teiste kasvatajate kogemusi kuulata, selleks peaks tutvuma mitme farmiga. 1970-ndate lõpul, kui meil lihaveiseid kasvatama hakati, puudusid kogemused täielikult ja lihaveisekasvatus ei edenenud kuidagi. Kui saabus võimalus minna sellega tutvuma Soome, oli sellest suur kasu.

2. Karjas ei kasutata paaritamiseks puhtatõulist pulli.

Tihti ei taheta väikesearvulises karjas osta kallist puhtatõulist sugupulli, vaid muretsetakse lehmade paaritamiseks vahest ka hea väljanägemisega ristandpull. Õige sugupulli kasutamine pidavat soomlaste kogemustel parandama aastavanuste pullikute kehamassi aga igal aastal 40 kg.

3. Karjamaal ei võõrutata vasikaid õigeaegselt, nii võivad tegutsema hakata noored pullid.

Noorveised muutuvad sigimisvõimelisteks 6 kuu vanuselt, seega peaks nad juba 5–kuu vanuselt soo järgi grupeerima (pullvasikatega ammed eraldi karja ning lehmikvasikatega ammed eraldi karja). Eestis on esinenud juhtumeid, kus pooleaastased lehmikud on tiinestunud – siis jääb emaslooma kasv väikeseks, sest suur osa söödast läheb loote kasvatamiseks ja neist kummastki ei kasva tulevikus täisväärtuslikku looma. Ka on nii noorel loomal tihti poegimine raske.

4. Laudas ei grupeerita loomi vanuserühmade järgi ning söötade kasutamine on ebaratsionaalne.

Talveperioodil on lihaveised vabapidamisel rühmaviisi aedades. Kui rühmi ei valita loomade kasvu järgi, ei lase suuremad loomad väiksemaid söödalava juurde ja nii jäävad viimased kängu.

5. Poegimisi ei jälgita pidevalt, vasikad võivad hukkuda.

Hea kui poegimisperiood on viidud lühikesele ajavahemikule, kus loomade jälgimine on seetõttu jõukohasem. Jälgima peaks loomi iga paari tunni tagant, sest poegimisel esineb väärasendeid ja -rühte.

6. Antakse mittekvaliteetseid söötasid, mis põhjustab haigestumist, madalat juurdekasvu jne.

Kui söödad on kvaliteetsed, on kari terve ja poegimised kerged. Eriti ohtlikud on hallitanud koresöödad. Kui ei ole võimalik teha kuiva heina, tuleb valmistada silo.

7. Igal aastal kasutatakse ristamiseks uut tõugu pulli, teadmata, mida tahetakse saada. Peab püstitama enesele kindla sihi.

Uut tõugu pulli võib muidugi igal aastal karja tuua, kuid siis peab loomakasvatajal olema siht, mida sellega tahetakse saavutada. Näiteks kui soovitakse parandada ammlehmade piimatoodangut, tuleks kasutada simmentali tõugu pulli; kui tahetakse järglastele häid lihavorme, tuleks kasutada akviteeni heledat, limusiini või belgia sinist, kui järglaste kiiret kasvamist, siis šaroleed jne.


Need on mõned soovitused Aigar Suurmaa raamatust “Kuidas minna üle piimatootmiselt lihaveisekasvatusele”

Kes soovib põhjalikumalt tutvuda lihaveisekasvatusega, võib seda teha senini ilmunud lihaveisekasvatuse alastest raamatutest:

  1. Aigar Suurmaa, Virge Kangro, Herefordi tõugu lihaveis Eestis, Tallinn, „Valgus" 1985
  2. Aigar Suurmaa, Lihaveisekasvatuse käsiraamat, Tartu, 2001
  3. Aigar Suurmaa jt, Lihaveisekasvatus Eestis, Tartu, 2005
  4. Aigar Suurmaa, Miks, millal, kuidas alustati Eestis lihaveiste kasvatamist, Tartu, 2007
  5. Aigar Suurmaa, Kuidas minna üle piimatootmiselt lihaveisekasvatusele, Tartu, 2008
  6. Aigar Suurmaa, Keskkonnasõbralik lihaveisekasvatus,Tartu, 2009
  7. Aigar Suurmaa, Igalt ammlehmalt igal aastal terve vasikas, Tartu, 2012
  8. Anna Jamieson, Lihaveisekasvatus pärandkooslustel, Tartu, 2013